Eks vastutust võta see kanda, kes ülevalt vaatab meid pealt. Siis karjapoiss tuli puu otsast ja temagi osa sest sai. Nüüd vastutust võtan ma kanda, sest ise olen osa sest saand.

Iga kord, kui tekib vaidlus vaktsineerimise osas, meenutab see mulle rahvalaulu Mannikese meelitamisest õunapuu alla. Ühelt poolt tõenduspõhine tervishoid vaktsineerimissoovitustega ning teiselt poolt seltskond kahtlejaid ja teaduse aukude otsijaid. Tavapärane vaktsineerimisvastaste väide „te ei tea kõike“ on õige – jah, päris kõike ei tea ning küllap ei saagi teada. Küll aga on täpselt teada, mis juhtub, kui hõlmatus langeb alla kriitilise piiri. Siis puhkeb haigus, nakkushaigusele omaselt kiirelt edasi leviv haigus. Alati tunduvad hädad ja õnnetused olevat kaugel ning ausalt öeldes tundus terrorism minulegi kauge asi, kuni Nice’i terrorirünnakus hukkusid eestlased.

Minul on olemas n-ö ajalooline mälu ema haigestumise kaudu lastehalvatusse. Lastehalvatuse puhang oli Eestis 1958. aasta suvel. Massiline haigestumine poliomüeliiti algas Lõuna-Eestist ning levis peamiselt Tartu, Elva, Otepää ja Põltsamaa ümbruses. Enne seda, vahemikus 1952–1957 oli igal aastal 45–186 lastehalvatuse haigusjuhtu, suri 11,2% haigestunutest, nüüd aga registreeriti lühikese aja jooksul 991 haigestumist. Alates 1959. aastast alustati vaktsineerimist lastehalvatuse vaktsiiniga ning vähenes nii haigestumine kui ka suremine. Haiguse käigus kaob võime ennast liigutada, ema jutu järgi on see kohutavam kui suur valu lihastes. Minu emal vedas, kuid kõigil tema palatikaaslastel nii hästi ei läinud.

Oma lastega mul kordagi vaktsineerimisest keeldumise mõtet ei tekkinud, küll aga mõtlesin kõikvõimalike tüsistuste ja erinevate reaktsioonide peale. Otsus on alati ikka enda teha. Soovitajaid-hirmutajaid-targutajaid ja niisama tähelepanu otsivaid inimesi on enamasti küllaga, aga kui küsida neilt otse, mida sa minu asemel teeksid, siis tavaliselt saab vastuse, et otsusta ise. Enda tervise üle otsustada on kordi lihtsam, kui otsustada oma laste tervise üle. Ükskõik, kuidas seadus inimest defineerib, lapse elu ja tervis sõltuvad tema vanematest. Lastearstid ütlevad otse välja, et ei saa olla väikelast üksinda, saab olla laps koos vähemalt ühe inimesega, kes tema eest hoolitseb, tehes pidevalt otsuseid.

Kas ja kuidas saab kogukond mõjutada otsuseid? Kui palju saavad arstid ja õed, tervishoid tervikuna mõjutada vaktsineerimise otsust? Kindlasti on arstide-õdede enda käitumine suur eeskuju, aga ka arstide seas on vastakaid seisukohti ja inimesi eksitavaid arvamusi. Näiteks pereõdede hõlmatus gripivaktsiiniga on väga väike, jäädes alla 20%, samas perearstide hõlmatus tunduvalt parem, umbes 60% ringis. Kui nõustaja ise ei usu gripivaktsiini, siis vaevalt ta usutavalt soovitab oma patsientidele vaktsineerimist. Tõsiseltvõetavalt ei kõla ka tubakast loobumise nõustamine, kui nõustaja haiseb suitsu järele, samuti ei saa inimene mingit innustust, kui rasvunud arst soovitab tal kaalust alla võtta. Seega on tervishoius endas halle tsoone, millega minu arvates tuleks tõsiselt tegeleda. Siinkohal ei ole võimalik natuke tegelemine, olukord vaktsineerimisega on mustvalge, sa kas oled vaktsineeritud või mitte.

Teisalt, rääkides tervishoiutöötajatega, siis puudub väljaõpe lõpututeks argumenteerimisteks. Üks-kaks korda vaktsineerimise vajalikkust ja hõlmatuse tähtsust selgitada on normaalne, aga samale perele kordi ja kordi seletada, tõestada – ei oska. Iga kord tuleb uusi argumente, küll autism, küll elavhõbe, siis ravimifirmade vandenõu – me oleme treenitud ennetama ja haiguseid otsima, aga kui peab tegema tööd, mida ei oska, siis tekib loobumise tahe.

Tervishoiu sisu on ühiskondlik kokkulepe, juhindume tõenduspõhisest meditsiinist, mis tähendab, et nõustamis- ja ravisoovitused tuginevad teaduslikele uuringutele. Palun, ärme sunni oma arste tegema tööd, mis võtab aluseks soovid, nõudmised ja arvamised. Või kui kõik seda tahavad, siis teeme teised reeglid. Tervishoid ei ole oma kohati esineva ebamäärasusega midagi erandlikku, ka hariduses, kus koolid püüavad kehtestada reegleid, et lapsed ei saaks viga, et lastel oleks turvaline õppekeskkond, leidub vanemaid, kes vilistavad nõudmiste peale ega tee kooliga koostööd. Tõenäoliselt kehtivad siin loodusseadused, nagu sajandeid inimeste elus on olnud. Põletati ju tuhandeid süütuid naisi nõidade pähe. Enamasti oli põhjuseks kadedus, kadedus kellegi üle, kes sai paremini hakkama. Piisas ainult nõiaks kuulutamisest ja oligi põnevust, tsirkust.

Nõukogude okupatsiooni totalitaarses ühiskonnas tekkis uus äärmus: patsienti ei kaasatud sisuliselt üldse otsustamise juurde, isegi diagnoose ei öeldud. Nüüd on vabadus viinud jällegi teise äärmusesse, kus iga inimene võib teha mida tahes, võtmata vastutust oma tegude eest. Vaktsineerimata jätmine suurendab riski haigestuda ja vastutuse haigestumise eest peab võtma lapse vaktsineerimata jätnud lapsevanem.

Diana Ingerainen
Eesti Perearstide Seltsi juht