Hea lugeja,

“Nii. Nooremleitnant Laanepuu. Kõrgemalt poolt on käsulauad kätte antud. Kas olete võimatuks missiooniks valmis?”

See lukk ei tohi kunagi lahti olla, kus palju käsi kallal käivad

Kuuldes pühapäeva varahommikul enne kukke ja koitu vannitoast hirmsat kolistamist ja veepladinat, teadis vanamees, et enam pole tal pääsu. Ta üritas silmad kinni suruda ja edasi magada või vähemalt mõelda ilusaid mõtteid ajast, mil ta oli noor ja ilus mees, kel kuldsed lokid peas ja kõik hambad suus, kuid sisimas ta teadis. Nüüd ta tuleb. Maavärin, orkaan, tornado ja hiidlaine, kõik käsikäes ja üheskoos. Ta mõtiskles veel endamisi, kas SEE KÕIK juhtub enne või pärast, kui ta on jõudnud kümneni lugeda, kuid kuldpulmadeni koosveedetud abielukogemus edastas talle, et SEE juhtub nüüd ja KOHE.

Jõleda mürtsatusega paiskuski magamistoa uks lahti ja soe suletekk rebiti kaitsetult sooniliselt vanainimesekehalt.

“Noh, vanamees, missa passid! Päike juba pooles lõunas! Ma ju rääkisin sulle juba minevanädal, et täna on minek!”

“Mis minek? Ma ei tea sellest midagi. Kulla Liidi, ole nüüd musirull, tule kenasti teki alla tagasi ja lööme pühapäeva hommiku puhul natuke mõnusasti nurru,  siis joome kenasti kohvi - kell ei ole ju veel kuuski!”

“Keda sa siin musirullitad,” kisendas uksele ilmunud olend ülimas meeleheites. Raske oli seda olevust üheselt kirjeldada – ukseprõmmimise jõulisus oleks sobinud atleedile; figuur, killerkontsad ja stopptulepunane huulepulk võinuks kuuluda kaunile tütarlapsele, kuri kõnepruuk aga ei jätnud mingit kahtlust – see oli Cruella de Vil ise.

“Kassa aru ei saa! Kui me NÜÜD ja KOHE ei lähe, siis me jääme KÕIGEST ILMA!”

“Millest me siis ilma jääme?”

“KÕIGEST, nagu alati! Talongiajal viinast ja bensiinist, üleeila odavast kohvist ja täna inimese kõige kallimast varast – TERVISEST muidugi! Täna on ju Tervisetelgis Hullud Päevad! Igaüks, kes on Keegi, on täna seal! Kassa kujutad üldse ette! Maailmakuulsad prohvessorid! Ilmatutargad massinad! Kõigil spetsidel on oma boksid! Maksakabinet, peensoolekabinet appendiksoloogidega, trihholoogid, limnoloogid, sapiteedekirurgid, kurortoloogid, lipidoloogid! Maailmakuulus rändprofessor-splenoloog Pilbaste ise on oma väljanäituse ja showprogrammiga kohal!”

“Mis Pilbaste? Missasi see splenoloog üldse on?”

“Oled sina aga juhm inimeseloom! Splenoloog on põrnateadlane! Põrn on üks inimkeha tähtsamaid organeid! Ilma südame ja ajuta võib inimene veel elada, aga kui põrna pole, siis on Schluss! Prohvessor Pilbaste ise rääkis raadios1 Kassa üldse tead, kus Sul põrn on, va kahjur?”

“No kus ta ikka saab olla kui kuskil kõhus. Meil kummalgi pole varsti 70 aastat olnud vaja teada, kus sinu või minu  põrn asub!” hakkas nüüd ka vanamees pahaseks saama.

“Ja see teebki sinust harimatu ja ebateadliku elemendi! Täitsa imelugu kohe, et sa pole oma rumaluse kätte ära surnud! Täna lasen sul ilmtingimata parimatel spetsialistidel ajulaine liikumiskiiruse ära mõõta! Kes ei tea, kui kiire on tema beetalainete rütm, see ongi kohe loll valmis, seda rääkis jälle prohvessor Tõlgaste ööülikooli loengus!”

Jaksmata enam rohkete hüüumärkidega skandeerivaid lauseid ja populaarteaduslikke tapvaid fakte taluda, asus taat nüüd kavalate meelituste teele: “Aga armas naisuke, me ju käime iga hommik peale jooksu ümber Ülemiste järve all apteegis veresuhkrut, kolesterooli ja vererõhku mõõtmas! Endal on juba piinlik paluda! Ja perearstil oleme käinud selle aastanumbri sees juba 11 korda, kes on meid tunnistanud terveteks nagu koormahärjad! Ja oma juuksekarvad lasksid Prantsusmaale spetsaalsesse karvalaborisse hirmkallile mürgi- ja allergiauuringule saata, kust pärast kästi selline hinnaline materjal postuumselt filminäitlejatele parukate tegemiseks saata, kui kord jumal juhtub enda juurde kutsuma? Kas sulle sellest ometi ei piisa, et  sind on nii mitmes kohas täiesti terveks tunnistatud?”

“Napoleon arvas ka, et ta sööb maitsvat ja tasakaalustatud toitu, kuniks ühel päeval maha suri, juuksed üleni arseenikumi täis! Trihholoogiainstituudi juhtivad spetsid oleks sellele juba kolmandal päeval jälile saanud!  Mina kavatsen sellise asja vastu võidelda viimse minutini! Me ei saa ometi maha magada sellist võimalust, näha ühe päeva jooksul ära kõik spetsialistid ja teha ära kõik uuringud! Sa mõtle, muidu on peensooleuuringu järjekord pool aastat, seal aga täna neelad filmiva mikrokapsli kohe alla ja homme viid tagasi, filmjäädvustused oma soolekäänakutest saad endale mälestuseks! Ja teiste spetside järjekordadest ma parem üldse ei räägi, sa proovi neile haigekassa aega saada, ootad ennast halliks!”

“No sellepärast neile ongi nii pikad järjekorrad, et terved inimesed käivad huvi ja lõbu pärast doktoreid tülitamas! Niimoodi ei pääse haige inimene enam üldse löögile! Kas sa jumalat ometi ei karda, vanaeit?”

“Ei karda, mina olen võitlev ateist ja evolutsiooniteooria tuline pooldaja. Need vigased ja nõrgad, kes arsti juures käia ei jaksa, peavadki ära surema! No missa ometi kohmitsed, aja kargud alla! Muidu jääme tänasest põhietendusest ilma! Üks ilmatu kuulus Rumeenia kirurg lubas oma boksis Pirogovi enda rekordi üle lüüa ja kõigil soovijatel puhta ilma rahata ükskõik mis kehaosa kolme minutiga ära lõigata ja tagasi ka õmmelda. Naabri Silvi lubas ennast üles anda ja seda tahan mina tingimata näha!”

Nähes, et vastupanu on mõttetu, asus vanamees end riidesse panama.  Elu oli talle õpetanud, et hullemini kui igasugu tõbe, tasub karta oma lihase küljeluuga vastandumist. Kodurahu huvides ei tundunudki profülaktiline meditsiin enam nii hirmus väljakutse.