Kuukiri - jaanuar 2012Hea lugeja,
Meditsiin on huvitav valdkond, kus iga päev sünnib midagi põnevat. Igaühel on oma vaatepunkt ja seisukoht. Nii see peabki olema, tervis on - või vähemalt peaks olema - meie kõigi kallim varandus. Kus on aga palju arvamusi, seal juhtub ka nii mõndagi kummalist ja mõnikord lausa naljakat. Iga kuu lõpus, 25. kuupäeval, toome mõne sellise sündmuse teieni lühijutu ja pildi kujul.
Le Vallikivi - kuukirja autor on perearst
Kes võib santi sundida, kui sant ei taha kõndida
“Nii. Nooremleitnant Laanepuu. Kõrgemalt poolt on käsulauad kätte antud. Kas olete võimatuks missiooniks valmis?”
“Just nii, major!”
“Isegi siis, kui kaalul on teie vabadus, elu ja au?” “Just nii, major!” “Te ju teate, et meil teist võimalust ei tule?” “Just nii, major!”
“Kontrollime viimast korda varustuse üle ja siis on minek. Keiser, usk ja isamaa kutsuvad!”
“Just nii, major!” “Uinutuspüstol on?” “Just nii!” “Kaitseprillid ja kuulikindel vest?” “Olemas!”
“Maskeerimisülikond ja näomask?”
“Olemas!” “Peibutusvile, sööt ja ruupor?” “Olemas!” “Kaugelttulistatavate iminappadega EKG-aparaat?” “Olemas!” “Verevõtuanumad ja uriinitopsid?” “Olemas!” “Siis vist oleme valmis. Nüüd jääb üle ainult tõestada, et teile mitte asjatult Tervishoiukõrgkoolist 1987. aastal sõjaväelist kraadi ei antud. Rünnakut kroonikutele alga!” Kaks saledat maskeerimisülikondades ja pangaröövlimütsides kuju sukelduvad vaikselt öhe. Nad ei jookse ega rooma, nagu võiks eeldada nende eelneva vestluse põhjal, vaid longivad vaikselt sügavasse unne suikunud aleviku poole, ise omavahel tasakesi vesteldes. “Küll on ikka jama, et Kungla Einu vastu kallist jõulupüha meid niimoodi alt vedas ja kõrvad pea alla pani, ise polnud veel 100-aastanegi. Küll oli see üks vagur ja kena vanainimene, kes laskis meil endaga kõik programmid rahulikult läbi viia!” “No ega tal erilist valikuvõimalust ka ei olnud. Ta oli ju juba pool sajandit paremast kehapoolest halvatud, kurt, pime ja sõi lusikast körti - mis viga talle koju minna ja kõik kenasti ära ennetada. Pealegi oli tal veel jumala armust peaaegu kõik haigused külges, et sai kohe mitu kärbest ühe hoobiga korraga kirja. Aga nüüd jah, lendas kogu meie hõlmatus vastu taevast. Peame niimoodi öö varjus jälle pujäänijahile minema!” “No eelmine aasta oli ikka eriti hull. Hea, et me Guatemaalast selle vana natsi kätte saime, muidu ei olekski punkte täis saanud! Ega ta ju tulnud selle pealegi, et ta Rahvastikuregistri andmetel veel meie vallas elab ja meie nimekirjades sees on, nautis aga vana reo oma muretut rantjee-elu. Aga kõik, mis nimekirjas sees, tuleb ära ennetada, kasvõi veri ninast väljas!” “Nojaa. Tunamullu oli veel hullem, siis oli see Eesti viimase metsavenna August Sabbe venna tütretütar veel elus ja puikles vastu nii mis hirmus. Ütles, et pigem uputab ennast vanaonu kombel kasvõi Võhandu jõkke, aga miskisid pogrommisid ta enda peal katsetada küll ei lase, te doktor Mengele sigidikud! Lukustas ennast kartulikeldrisse ja tulistas Esimese maailmasõja-aegsest Maksimi kuulipildujast nii mis hirmus. Lõpuks jäigi ennetamata!“ „See-eest olime järgmine aasta kavalad ja talle enam relvaluba ei andnud, sest ta ei täitnud minimental testi ära. Ja mis see pumppüss tühi ikka tulistab, kui vastu paljast kõhtu laksatab, siis natuke on valus. Ja teie mõte, doktor Kratt, ta pudeli halja viina ja kilo soolapekiga oma peidikust välja meelitada, oli ka täiesti geniaalne! Metsavenna veri ikka kutsus – mäletate, kaks nädalat proovisime igast kompvekkide ja „Kännu Kuke“ ja läikivate kuldehetega – ainult nuuskis ja jäljed olid lumel, aga sööta ei võtnud! Aga viin ja soolapekk töötasid täiega, missest, et naisterahvas!“ „Oijah. Selles mõttes on meestega isegi kergem. Mäletad, Teistre Juss oli alguses ka hirmus vastaline, tegi veel poe taga teistele omasugustele ennetusvastast propagandat, ärples nii mis hirmus, et tema on imikueast saati piipu tõmmanud, kärakat võtnud ja ükski tohtrirajakas ei tule teda õpetama, et kuidas istuda ja astuda, mida kõlbab süüa ja mida mitte. Ja et õige Eesti mehe vererõhk ongi naabrimehest vähemalt 40 pügalat kõrgem, muidu ei saagi ükski tema organ õigesti fungeerida. Ja nüüd käib nigu kutsikas meil kannul, muudkui nurub ja mangub, et pange ikka me talle see manisk ümber käe ja et ta võtab kasvõi iga kord pluusi ära ja püksid kah, kui me kasvõi korraks silma pilgutame. Selline metamorfoos! Ma ütlen, see motiveeriv nõustamine on ikka üks imetehnika küll!“ „Püha ristivägi, õde Eveliin! Ise veel nooremleitnant ja nii lihtsameelne! Mitte motiveeriv nõustamine pole imetehnika, vaid sinu sügavsinine silmavaade, kuldsed kiharad ja karge jume on sellest mehest teise inimese teinud! Juba mitu kuud nurub ta minu käest sinu telefoninumbrit ja küsib, kas sul ikka kindlasti juba peigmeest ei ole ja kogub raha kihlasõrmuse jaoks, isegi joomise on maha jätnud!“ „Häh, minu poolest tulgu või kosja, peaasi, et me oleks oma punktidega edetabelis sees!“ „Eveliin! Mis rumal jutt see siis nüüd olgu! Ega me siis edetabeli või selle pisku lisaraha pärast ei enneta! Ikka inimese tervis on kõige tähtsam! Et ikka eesti rahvas ei sureks enne oma õiget aega! Ja et elukvaliteet oleks kõrge elu lõpuni! Ja et kõik eesti isad saaksid oma laste kooli lõpuaktusel osaleda ja jaksaks nendega koos pallimurul joosta! Ja et eesti emad teeks oma peredele maitsvat ja tervislikku toitu ja kõik oleks õnnelikud, mõistad!“ „Oeh. Mõistan, mõistan, doktor. Kogu aeg olen mõistnud,“ poriseb Eveliin oma nina alla. Ja kaks tumesaledat kuju jätkavad oma öist teekonda pahaaimamatult magava aleviku poole nagu kaks muistset ristisõdalast. Viimati uuendatud (Teisipäev, 10 Jaanuar 2012 11:25) Kuukiri- november 2011
See lukk ei tohi kunagi lahti olla, kus palju käsi kallal käivad Kuuldes pühapäeva varahommikul enne kukke ja koitu vannitoast hirmsat kolistamist ja veepladinat, teadis vanamees, et enam pole tal pääsu. Ta üritas silmad kinni suruda ja edasi magada või vähemalt mõelda ilusaid mõtteid ajast, mil ta oli noor ja ilus mees, kel kuldsed lokid peas ja kõik hambad suus, kuid sisimas ta teadis. Nüüd ta tuleb. Maavärin, orkaan, tornado ja hiidlaine, kõik käsikäes ja üheskoos. Ta mõtiskles veel endamisi, kas SEE KÕIK juhtub enne või pärast, kui ta on jõudnud kümneni lugeda, kuid kuldpulmadeni koosveedetud abielukogemus edastas talle, et SEE juhtub nüüd ja KOHE.
Jõleda mürtsatusega paiskuski magamistoa uks lahti ja soe suletekk rebiti kaitsetult sooniliselt vanainimesekehalt. “Noh, vanamees, missa passid! Päike juba pooles lõunas! Ma ju rääkisin sulle juba minevanädal, et täna on minek!” “Mis minek? Ma ei tea sellest midagi. Kulla Liidi, ole nüüd musirull, tule kenasti teki alla tagasi ja lööme pühapäeva hommiku puhul natuke mõnusasti nurru, siis joome kenasti kohvi - kell ei ole ju veel kuuski!” “Keda sa siin musirullitad,” kisendas uksele ilmunud olend ülimas meeleheites. Raske oli seda olevust üheselt kirjeldada – ukseprõmmimise jõulisus oleks sobinud atleedile; figuur, killerkontsad ja stopptulepunane huulepulk võinuks kuuluda kaunile tütarlapsele, kuri kõnepruuk aga ei jätnud mingit kahtlust – see oli Cruella de Vil ise. “Kassa aru ei saa! Kui me NÜÜD ja KOHE ei lähe, siis me jääme KÕIGEST ILMA!” “Millest me siis ilma jääme?” “KÕIGEST, nagu alati! Talongiajal viinast ja bensiinist, üleeila odavast kohvist ja täna inimese kõige kallimast varast – TERVISEST muidugi! Täna on ju Tervisetelgis Hullud Päevad! Igaüks, kes on Keegi, on täna seal! Kassa kujutad üldse ette! Maailmakuulsad prohvessorid! Ilmatutargad massinad! Kõigil spetsidel on oma boksid! Maksakabinet, peensoolekabinet appendiksoloogidega, trihholoogid, limnoloogid, sapiteedekirurgid, kurortoloogid, lipidoloogid! Maailmakuulus rändprofessor-splenoloog Pilbaste ise on oma väljanäituse ja showprogrammiga kohal!” “Mis Pilbaste? Missasi see splenoloog üldse on?” “Oled sina aga juhm inimeseloom! Splenoloog on põrnateadlane! Põrn on üks inimkeha tähtsamaid organeid! Ilma südame ja ajuta võib inimene veel elada, aga kui põrna pole, siis on Schluss! Prohvessor Pilbaste ise rääkis raadios1 Kassa üldse tead, kus Sul põrn on, va kahjur?” “No kus ta ikka saab olla kui kuskil kõhus. Meil kummalgi pole varsti 70 aastat olnud vaja teada, kus sinu või minu põrn asub!” hakkas nüüd ka vanamees pahaseks saama. “Ja see teebki sinust harimatu ja ebateadliku elemendi! Täitsa imelugu kohe, et sa pole oma rumaluse kätte ära surnud! Täna lasen sul ilmtingimata parimatel spetsialistidel ajulaine liikumiskiiruse ära mõõta! Kes ei tea, kui kiire on tema beetalainete rütm, see ongi kohe loll valmis, seda rääkis jälle prohvessor Tõlgaste ööülikooli loengus!” Jaksmata enam rohkete hüüumärkidega skandeerivaid lauseid ja populaarteaduslikke tapvaid fakte taluda, asus taat nüüd kavalate meelituste teele: “Aga armas naisuke, me ju käime iga hommik peale jooksu ümber Ülemiste järve all apteegis veresuhkrut, kolesterooli ja vererõhku mõõtmas! Endal on juba piinlik paluda! Ja perearstil oleme käinud selle aastanumbri sees juba 11 korda, kes on meid tunnistanud terveteks nagu koormahärjad! Ja oma juuksekarvad lasksid Prantsusmaale spetsaalsesse karvalaborisse hirmkallile mürgi- ja allergiauuringule saata, kust pärast kästi selline hinnaline materjal postuumselt filminäitlejatele parukate tegemiseks saata, kui kord jumal juhtub enda juurde kutsuma? Kas sulle sellest ometi ei piisa, et sind on nii mitmes kohas täiesti terveks tunnistatud?” “Napoleon arvas ka, et ta sööb maitsvat ja tasakaalustatud toitu, kuniks ühel päeval maha suri, juuksed üleni arseenikumi täis! Trihholoogiainstituudi juhtivad spetsid oleks sellele juba kolmandal päeval jälile saanud! Mina kavatsen sellise asja vastu võidelda viimse minutini! Me ei saa ometi maha magada sellist võimalust, näha ühe päeva jooksul ära kõik spetsialistid ja teha ära kõik uuringud! Sa mõtle, muidu on peensooleuuringu järjekord pool aastat, seal aga täna neelad filmiva mikrokapsli kohe alla ja homme viid tagasi, filmjäädvustused oma soolekäänakutest saad endale mälestuseks! Ja teiste spetside järjekordadest ma parem üldse ei räägi, sa proovi neile haigekassa aega saada, ootad ennast halliks!” “No sellepärast neile ongi nii pikad järjekorrad, et terved inimesed käivad huvi ja lõbu pärast doktoreid tülitamas! Niimoodi ei pääse haige inimene enam üldse löögile! Kas sa jumalat ometi ei karda, vanaeit?” “Ei karda, mina olen võitlev ateist ja evolutsiooniteooria tuline pooldaja. Need vigased ja nõrgad, kes arsti juures käia ei jaksa, peavadki ära surema! No missa ometi kohmitsed, aja kargud alla! Muidu jääme tänasest põhietendusest ilma! Üks ilmatu kuulus Rumeenia kirurg lubas oma boksis Pirogovi enda rekordi üle lüüa ja kõigil soovijatel puhta ilma rahata ükskõik mis kehaosa kolme minutiga ära lõigata ja tagasi ka õmmelda. Naabri Silvi lubas ennast üles anda ja seda tahan mina tingimata näha!” Nähes, et vastupanu on mõttetu, asus vanamees end riidesse panama. Elu oli talle õpetanud, et hullemini kui igasugu tõbe, tasub karta oma lihase küljeluuga vastandumist. Kodurahu huvides ei tundunudki profülaktiline meditsiin enam nii hirmus väljakutse. Viimati uuendatud (Teisipäev, 10 Jaanuar 2012 10:52) |
Veel artikleid...









