Kuukiri - jaanuar 2012
Hea lugeja,
Le Vallikivi - kuukirja autor on perearst

“Nii. Nooremleitnant Laanepuu. Kõrgemalt poolt on käsulauad kätte antud. Kas olete võimatuks missiooniks valmis?”

“Isegi siis, kui kaalul on teie vabadus, elu ja au?”
“Just nii, major!”
“Te ju teate, et meil teist võimalust ei tule?”
“Just nii, major!”
“Just nii, major!”
“Uinutuspüstol on?”
“Just nii!”
“Kaitseprillid ja kuulikindel vest?”
“Olemas!”
“Olemas!”
“Peibutusvile, sööt ja ruupor?”
“Olemas!”
“Kaugelttulistatavate iminappadega EKG-aparaat?”
“Olemas!”
“Verevõtuanumad ja uriinitopsid?”
“Olemas!”
“Siis vist oleme valmis. Nüüd jääb üle ainult tõestada, et teile mitte asjatult Tervishoiukõrgkoolist 1987. aastal sõjaväelist kraadi ei antud. Rünnakut kroonikutele alga!”
Kaks saledat maskeerimisülikondades ja pangaröövlimütsides kuju sukelduvad vaikselt öhe. Nad ei jookse ega rooma, nagu võiks eeldada nende eelneva vestluse põhjal, vaid longivad vaikselt sügavasse unne suikunud aleviku poole, ise omavahel tasakesi vesteldes.
“Küll on ikka jama, et Kungla Einu vastu kallist jõulupüha meid niimoodi alt vedas ja kõrvad pea alla pani, ise polnud veel 100-aastanegi. Küll oli see üks vagur ja kena vanainimene, kes laskis meil endaga kõik programmid rahulikult läbi viia!”
“No ega tal erilist valikuvõimalust ka ei olnud. Ta oli ju juba pool sajandit paremast kehapoolest halvatud, kurt, pime ja sõi lusikast körti - mis viga talle koju minna ja kõik kenasti ära ennetada. Pealegi oli tal veel jumala armust peaaegu kõik haigused külges, et sai kohe mitu kärbest ühe hoobiga korraga kirja. Aga nüüd jah, lendas kogu meie hõlmatus vastu taevast. Peame niimoodi öö varjus jälle pujäänijahile minema!”
“No eelmine aasta oli ikka eriti hull. Hea, et me Guatemaalast selle vana natsi kätte saime, muidu ei olekski punkte täis saanud! Ega ta ju tulnud selle pealegi, et ta Rahvastikuregistri andmetel veel meie vallas elab ja meie nimekirjades sees on, nautis aga vana reo oma muretut rantjee-elu. Aga kõik, mis nimekirjas sees, tuleb ära ennetada, kasvõi veri ninast väljas!”
“Nojaa. Tunamullu oli veel hullem, siis oli see Eesti viimase metsavenna August Sabbe venna tütretütar veel elus ja puikles vastu nii mis hirmus. Ütles, et pigem uputab ennast vanaonu kombel kasvõi Võhandu jõkke, aga miskisid pogrommisid ta enda peal katsetada küll ei lase, te doktor Mengele sigidikud! Lukustas ennast kartulikeldrisse ja tulistas Esimese maailmasõja-aegsest Maksimi kuulipildujast nii mis hirmus. Lõpuks jäigi ennetamata!“
„See-eest olime järgmine aasta kavalad ja talle enam relvaluba ei andnud, sest ta ei täitnud minimental testi ära. Ja mis see pumppüss tühi ikka tulistab, kui vastu paljast kõhtu laksatab, siis natuke on valus. Ja teie mõte, doktor Kratt, ta pudeli halja viina ja kilo soolapekiga oma peidikust välja meelitada, oli ka täiesti geniaalne! Metsavenna veri ikka kutsus – mäletate, kaks nädalat proovisime igast kompvekkide ja „Kännu Kuke“ ja läikivate kuldehetega – ainult nuuskis ja jäljed olid lumel, aga sööta ei võtnud! Aga viin ja soolapekk töötasid täiega, missest, et naisterahvas!“
„Oijah. Selles mõttes on meestega isegi kergem. Mäletad, Teistre Juss oli alguses ka hirmus vastaline, tegi veel poe taga teistele omasugustele ennetusvastast propagandat, ärples nii mis hirmus, et tema on imikueast saati piipu tõmmanud, kärakat võtnud ja ükski tohtrirajakas ei tule teda õpetama, et kuidas istuda ja astuda, mida kõlbab süüa ja mida mitte. Ja et õige Eesti mehe vererõhk ongi naabrimehest vähemalt 40 pügalat kõrgem, muidu ei saagi ükski tema organ õigesti fungeerida. Ja nüüd käib nigu kutsikas meil kannul, muudkui nurub ja mangub, et pange ikka me talle see manisk ümber käe ja et ta võtab kasvõi iga kord pluusi ära ja püksid kah, kui me kasvõi korraks silma pilgutame. Selline metamorfoos! Ma ütlen, see motiveeriv nõustamine on ikka üks imetehnika küll!“
„Püha ristivägi, õde Eveliin! Ise veel nooremleitnant ja nii lihtsameelne! Mitte motiveeriv nõustamine pole imetehnika, vaid sinu sügavsinine silmavaade, kuldsed kiharad ja karge jume on sellest mehest teise inimese teinud! Juba mitu kuud nurub ta minu käest sinu telefoninumbrit ja küsib, kas sul ikka kindlasti juba peigmeest ei ole ja kogub raha kihlasõrmuse jaoks, isegi joomise on maha jätnud!“
„Häh, minu poolest tulgu või kosja, peaasi, et me oleks oma punktidega edetabelis sees!“
„Eveliin! Mis rumal jutt see siis nüüd olgu! Ega me siis edetabeli või selle pisku lisaraha pärast ei enneta! Ikka inimese tervis on kõige tähtsam! Et ikka eesti rahvas ei sureks enne oma õiget aega! Ja et elukvaliteet oleks kõrge elu lõpuni! Ja et kõik eesti isad saaksid oma laste kooli lõpuaktusel osaleda ja jaksaks nendega koos pallimurul joosta! Ja et eesti emad teeks oma peredele maitsvat ja tervislikku toitu ja kõik oleks õnnelikud, mõistad!“
„Oeh. Mõistan, mõistan, doktor. Kogu aeg olen mõistnud,“ poriseb Eveliin oma nina alla. Ja kaks tumesaledat kuju jätkavad oma öist teekonda pahaaimamatult magava aleviku poole nagu kaks muistset ristisõdalast.
Viimati uuendatud (Teisipäev, 10 Jaanuar 2012 11:25)






