september 2011 (Originaalitekst... )
Kolm aastat Eesti perearstide seltsi juhtinud Tartu ülikooli professor Ruth Kalda on otsustanud teiseks ametiajaks mitte kandideerida ning pühenduda rohkem õppe- ja teadustööle.
"Seltsi juhtimine on suur töö ning ma ei oska ega taha seda teha poolikult," selgitab ta. Suvel ka laiatarbemeedias suuremat tähelepanu pälvinud perearstide võitlus bürokraatiaga on andnud vahevõidu: perearstid pääsesid puuete vormistamisest. Samas iseloomustab Kalda katseid vähendada paberimajandust kui võitlust mitmepealise lohega: kui õnnestub mõni pea maha raiuda, kasvavad uued asemele. Bürokraatia vähendamise arvelt saaksid arstid rohkem patsientidega tegeleda.
Septembri lõpus toimuvatel uue juhatuse valimistel annab Kalda võimaluse teistele lohega võitlusse asuda. "Mul on tunne, et pean end rohkem ülikoolile andma. Peremeditsiini eriala on noor ning siin on akadeemilises perspektiivis arenguid ja igasuguseid koostööpakkumisi."
Kui Kalda 1983. aastal ülikooli astus, ei teatud (vähemalt ei räägitud) Eestis peremeditsiinist midagi. Miks tahtis noor Võrumaal Vastseliina keskkooli lõpetanud neiu üldse arstiks saada, ei oska Kalda isegi tagantjärele selgitada. Suguvõsas arste ei ole ning ka väikese maakooli terves lennus polnud teisi, kes oleks võtnud kindla sihi Tartu ülikoolis edasi õppida. Kalda veetis veel keskkooli lõpu- ja ülikooli sisseastumiseksamite vahelise suve keemiat õppides, kuna tundis, et keskkoolist oli selles aines jäänud lünk. Arstiteaduskonda sai ta sisse suuremate raskusteta.
Õpinguteajast meenub Kaldale tihe õppetöö ning tormamine ühest loengust teise: Tähe tänava füüsikahoonest kesklinna keemiahoonesse, vanasse ja uude anatoomikumi, Vanemuise tänava õppehoonesse ja botaanikaaeda. Nii hommikul kella kaheksast õhtul kuueni. Ja hilineda ei tohtinud, puudumisest rääkimata.
Ilmselt on enamikel tolleaegsetel arstitudengitel eredamalt meeles professor Ado Truupõllu patoloogilise anatoomia kursus. Professor Truupõld oli sõjaväelise hoiakuga, karm, halastamata hilinejatele ega puudujatele. "Sa võisid temaga ühel ajal koridori jõuda, aga kui ta sinu ees auditooriumi astus, olid sa juba hiljaks jäänud. Uks tõmmati nina ees kinni ja sisse ei saanud." Hilinejaid ja puudujaid karistas professor eksami ajal "kohutavalt raskete" lisaülesannetega.
Kalda ei jäänud professor Truupõllu loengusse iialgi hiljaks. Ükskord jooksis end küll hingetuks, kui selgus, et suurvesi oli Emajõelt pontoonsilla minema viinud ning pidi minema ringiga üle Võidu silla. "Kõlab karmilt, aga seda võeti tõsiselt, kui öeldi, et ainuke vabandus puudumisele on see, kui olete lahangulaual. Praegu ei julgeks keegi nii öelda, aga tol korral oli see tavaline."
Kohalolekut kontrolliti igas aines, palju seda lõpuks ka arvestati, olenes õppejõust. Karmimad alandasid puudumiste tõttu eksamihinnet.
Kalda sõnul hämmastasid teda ülikoolis esiotsa nn punased ained. «Jah, ka arstiteadusesse õnnestus nõukogudeaegset ideoloogiat sisse panna, nagu näiteks marksismi teooria inimese arengust.»
Kuna teatud eksamitel kehtis enamasti vaid üks tõde – see, mis loengus kuuldud – olid kiirete kirjutajate konspektid väga hinnas. "Parimaid konspekte müüdi päris kena raha eest."
Hea sõnaga meenutab Kalda biokeemia kursust andnud professor Lembit Tähepõldu. Kuigi Kalda täitis keskkoolist jäänud keemiateadmiste lünka iseseisvalt, tundis ta, et peab veelgi pingutama. Ehk ka seetõttu jäi professor Tähepõld meelde, sest ta oskas keerukad keemiavalemid ja -joonised arusaadavalt lahti seletada. "Teiste õppejõudude valguses oli tema ka hästi inimlik ja heasüdamlik."
Kalda tõstab esile veel teistki õppejõudu, kes oskas tudengitele oma teadmisi kaasahaaravalt edasi anda ning jutustada sekka ka reaalseid haiguslugusid – see oli sisehaiguste professor Vello Salupere. "Millegipärast teda ka peljati. Ta ei sallinud lollust. Kui sa andestamatu lollusega hakkama said, võis ta su peale nii käratada, et sul pärast enam ühtegi sõna suust ei tulnud."
Kaldale meeldisid sisehaiguste loengud ja praktikad ka sisuliselt. Kui ülikooli lõppedes noored õpitulemuste alusel pingeritta seati, said tublimad valida eelisjärjekorras meelepärasema koha, kuhu minna internatuuri. Kalda valis Tallinna Tõnismäe haigla sisehaiguste osakonna. Tegu oli sisuliselt tööle suunamisega, sest valitud haiglas oli pärast üheaastast internatuuri garanteeritud töökoht.
Ent internatuur jäi pooleli, sest enne sündis perre tütar. Kahe aasta pärast teine. «Nelja kodus oldud aasta jooksul selgus, et mulle ikka üldse ei meeldi Tallinnas elada.» Kuna ka arstist abikaasa jätkas Tartu ülikooli doktorantuuris, otsustas Kaldagi Taaralinna tagasi tulla. Otsust pakutud töökohta mitte vastu võtta tuli Kaldal selgitada ministeeriumis. "Toompeal ähvardati, et kas te ikka teate, mida see tähendab, et te jäätegi töökohata!"
Nagu ametnikud ähvardasid, oli tõesti ilma suunamiseta raske töökohta leida, kuid Kalda otsustas hoopis oma meditsiiniteadmisi värskendada ja internatuuri uuesti läbi teha. Mõeldud-tehtud, ainult, et internatuur oli vahepeal muutunud kaheaastaseks.
"Selle aja jooksul haiglates viibides sai mulle üha rohkem selgeks, et haiglas töötamine mulle ei sobi, tahtsin midagi rohkemat." Aasta oli 1993 ning arstiteaduskonda oli loodud peremeditsiini õppetool. Esimesi perearste hakati ümber õpetama juba kaks aastat varem.
Peremeditsiin tundus huvitav, Kalda rääkis ümberõppijatega, luges kirjandust juurde ning nii küpses soov saada just perearstiks. Kui arstiteaduskonnas lisandus õppele residentuur, anti 1995. aastal üks koht ka peremeditsiini õppetoolile. Paraku oli see juba ära lubatud ning noor naine astus hoopis doktorantuuri. Doktoritöö kaitses ta 2001. aastal suhteliselt uuenduslikul teemal, väitekiri uuris perearstiabi kvaliteeti.
Tagantjärele on Kalda õnnelik, et sisenes peremeditsiini valdkonda just teaduse kaudu. "Täna ma leian, et see oli absoluutselt õige samm." Teadustöö, üliõpilaste õpetamine ja lõputööde juhendamine ning praktiline töö perearstina täiendavad Kalda kinnitusel üksteist oluliselt. Teadus on andnud võimaluse käia välismaal ning tutvuda teiste riikide perearstiabisüsteemidega ja uuema erialase teaduskirjandusega.
Perearstina töötab Kalda 2000. aastast. Haigekassa ja linna tervishoiuosakonnaga peetud pikkade läbirääkimiste tulemusel lubati temal ja ta kolleegidel peremeditsiini õppetoolist asuda perearstidena tööle osalise koormusega. Üldise põhimõtte järgi töötab perearst täiskoormusega ning et tal on kindel patsientide nimistu. Kaldal ja tema kolleegidel on aga viie peale veidi üle 3000 patsiendi, kes peavad leppima, et neid ei võta alati vastu sama arst.
Nüüd, mil perearstide seltsi juhtimisest jääb veidi aega üle, mõlgutab Kalda, kuidas peremeditsiiniõppesse rohkem erialaseid aineid juurde tuua. See on üsna keeruline, sest kui midagi muud praegusel ja nõukogudeaegsel arstiõppel sarnast pole, siis on selleks meditsiinitudengite endiselt väga tihe koolipäev.
Ruth Kalda
TÜ peremeditsiini õppetooli professor ja õppetooli juhataja ning perearst ülikooli perearstikeskuses. Kalda on lõpetanud TÜ arstiteaduskonna 1989. aastal ja peremeditsiini ümberõppe kursused 2000. aastal, samast aastast töötab perearstina. 2001. aastal kaitses Tartu ülikoolis doktoritöö.
Tal on praktiline kogemus motiveeriva nõustamise kasutamisest perearsti töös ja õpetamisest tervishoiutöötajatele (nii arstitudengitele, perearstidele kui pereõdedele). Teadustöö on seotud nii perearstiabi kvaliteedi uurimisega, krooniliste haigete (hüpertensioon, diabeet, depressioon) elustiili ja riskifaktorite uurimisega kui ka nõustamisega.
Ta kuulub Euroopa Peremeditsiini Akadeemia (EURACT) nõukogusse ning on seotud ka oluliste peremeditsiini õpetamisega seotud programmide ning juhendmaterjalide väljatöötamisega Euroopas.
Loe lisaks professor Ruth Kalda Eesti Teadusinfosüsteemis (ETIS)