15.12.2011a (Originaalitekst... )

Põhjaranniku küsimustele vastas Ida-Viru keskhaigla pediaater Anna VOROBJOVA.

Mul on meeles ühe pediaatri ütlus, et ainult 20 protsendil emadest ja isadest on ettekujutus sellest, mida on vaja selleks, et laps kasvaks tervena. Tema arvates seletab see paljuski asjaolu, miks on nii palju haigeid lapsi. Mida teie sellest arvate?
Vastutus laste tervise eest lasub küll vanemate, ent ka perearstide õlul. Minu arvates on nad viimastel aastatel loobunud jälgimast lapsi sünnist alates, nii nagu see varem oli. Reeglina peaks esimesel eluaastal profülaktiline ülevaatus toimuma iga kuu, hiljem, isegi kui lapsel erilisi probleeme pole, peaks arst teda nägema vähemalt kord kahe-kolme kuu tagant. Praegu on olukord selline, et enamikul juhtudel seda ei toimu. Perearst annab tihtipeale nõu telefoni teel ja last nägemata, kirjutab analüüse tegemata välja antibakteriaalseid preparaate. Ent kui lapsel ei hakka parem, saadetakse ta haiglasse. Sellistel juhtudel tekib aga hulgaliselt probleeme, sest mingi ravi on juba alanud, pilt on hägustunud ja me ei suuda kohe kindlaks teha, mis oli lapsel algselt viga.
Arusaadavalt on perearstidel pikad patsientide nimekirjad ja vähe aega. Siiski tuleks rohkem tähelepanu pöörata lastele, nende arengule ja kasvamisele. Et me ei peaks 15aastasel avastama seda, mida oleks võinud õigeaegse abi korral vältida. Ilmselt tuleb lastearstide seltsil see probleem ühiskonnas üles võtta.
Mis puudutab lastevanemaid, siis nad kõik on erisugused. On neid, kes jälgivad oma lapse arengut tõepoolest tähelepanelikult, eriti arvestades praegu telerist, internetist ja raamatuist tulevat infotulva. Paljud vanemad kasutavad aktiivselt võimalust pidada nõu kitsama eriala arstiga nii Eestis kui välismaal.
Teistel vanematel ei õnnestu see nii hästi. Ehk on see seotud sotsiaalse staatusega, vanemate pideva hõivatusega, sellega, et nad ei saa oma lapsele nii palju aega pühendada.
Tänapäeval on mõnede vanemate käsutuses niivõrd palju informatsiooni, et see hakkab juba raskendama nendega suhtlemist. Mõnikord nad usuvad endal olevat õiguse otsustada meedikute eest, kuidas ja millega peab last ravima, sest nad on sellest lugenud ja teavad enda meelest kõike. Nii on vahel raske selgitada, et meditsiin ei ole matemaatika, kus kaks korda kaks on alati neli, et isegi meie ei oska alati kohe orienteeruda ja panna teatud hetkel täpset diagnoosi või määrata õiget ravi.
Tänapäeval kohtab harva klassikaliselt väljendunud haigusi – kõik on segunenud. Mõnikord on vaja mõelda, oodata. Alati ei aita antibiootikumid, nagu rahva seas on kombeks arvata. Mul on hea meel, kui lapsevanem loeb ja tunneb lapse haigusi ning me saame alati kõik küsimused läbi arutada. Ent kurvaks teeb see, et inimesed lubavad endale meditsiini sekkumist, ravitaktika mõjutamist.
Kas on tõsi, et paljud vanemad keelavad oma lapsi vaktsineerida?
See probleem on tõesti olemas. Enamik vanemaid ei vaktsineeri oma lapsi, hoolimata sellest, et neid endid omal ajal vaktsineeriti. Nad loevad internetis mitteteaduslikke veebilehti, kus tihti väidetakse, et vaktsineerimine on kahjulik. Mille poolest see kahjulik on, ei selgita aga keegi. Kuid millegipärast haaravad inimesed seda informatsiooni. Ja siinkohal peavad perearstid ja õed selgitama, miks on vaktsineerimine ikkagi vajalik.
Millal võib öelda, et laps on tihti haige?
Ühest vastust siin pole. Arvesse tuleb võtta paljusid tegureid: lapse vanust, ealisi iseärasusi, krooniliste ja pidevat jälgimist vajavate haiguste olemasolu. Täiesti terve laps võib põdeda viirushaigusi 6-7 korda aastas. Tihti tuleb seda ette, kui laps hakkab lasteaias käima, eriti sügisel, mil lapsed on viirusnakkustele vastuvõtlikumad.
Milline olukord nende haiguste osas praegu valitseb?
Grippi Eestis veel pole. Praegu on soolenakkuste hooaeg, seda täheldame oma haiglas viimasel kahel-kolmel nädalal. Põevad nii väikelapsed, koolilapsed kui ka nende vanemad. Sümptomiteks on oksendamine, kõhulahtisus, palavik. Viirus levib nii õhu kui osaliselt käte kaudu. Tavapärane ravi on kodune, soovitame palju juua ja teatud toitumisrežiimi järgida. Mõnikord on vaja paigutada laps haigla lasteosakonda, kus me kasutame infusioonteraapiat. Kuid mitte mingisugust antibakteriaalset ravi nende nakkuste korral vaja ei ole.
Kas Ida-Virumaal on spetsiifilisi laste terviseprobleeme?
Haigestumiste iseloomu poolest üldiselt pole. Kuid Ida-Virumaa probleem seisneb sellest, et meil ei ole kitsalt laste tervise spetsialiste. Nii ei satu lapsed alati õigel ajal neuropatoloogi, ortopeedi, silmaarsti või gastroenteroloogi juurde. Tallinna ja Tartu haiglates on aga nende spetsialistide juurde pikad järjekorrad. Muidugi, kui on midagi kiireloomulist, siis helistame, lepime kokku ja laps võetakse vastu väljaspool järjekorda. Tavaliselt tuleb aga oodata 2-3 kuud.
Praegu käib siin laste neuropatoloog Tartu kliinikust. Tal on kord kuus ambulatoorne vastuvõtt, kuid ka see on lühike ja patsiente on palju. Siiski on see suureks abiks, eriti vanematele, kellele on lapsega Tartusse või Tallinna sõitmine majanduslikult raske.
Kas meil saavad lastevanemad ka psühholoogilist abi, kui teade lapse kroonilise haiguse, näiteks suhkurtõve kohta neil šoki põhjustab?
Paljud haigused arenevad tõepoolest kiiresti ja põhjustavad vanematel šoki. Neil tuleb niisuguse teadmisega harjuda. Sageli on psühholoogi abi vaja nii täiskasvanule kui lapsele. Pediaatrina ei leia ma alati lapsele või noorukile õiget lähenemist. Tihti oleme lihtsalt ajahädas, absoluutselt puudub aeg selleks, et pühendada tund-kaks lapse või tema vanematega vestlemisele.
Meie haiglas töötab kaks psühholoogi. Kuid lisaks lastele tegelevad nad ka täiskasvanutega ning jällegi on probleem järjekordades. Perearst või kitsa eriala spetsialist võib vajaduse korral anda saatekirja Tallinna või Tartu psühholoogide juurde, kuid seal põrkuvad vene keelt kõnelevad vanemad tihti keelebarjäärile. Ja kuigi eestlastest psühholoogid püüavad vene keeles selgitada, siis iga lapsevanem ei suuda neid mõista. Tähendab on puudus psühholoogidest, kes suudaksid selgitada lastevanematele kõiki detaile nende emakeeles.
Miks te otsustasite pediaatria ja Ida-Viru haigla kasuks?
Olen ise Ida-Virumaal sündinud ja siin elavad minu vanemad. Mu ema töötas lasteosakonnas meditsiiniõena ning juba kooli ajal töötasin ka ise seal sanitarina ja puutusin lastega kokku. Pärast Tartu ülikooli lõpetamist tulin siia ja lõpetasin residentuuri, seega töötan selles haiglas juba kuus aastat. Siin on mulle oluline see, et lisaks ambulatoorsele vastuvõtule saan töötada ka statsionaaris, kus saab end arstina paremini teostada.
Lastega töötamine annab palju positiivset energiat, hoolimata sellest, et mõnikord ei ole see lihtne. Nad on kõik nii erisugused ja huvitavad.