Sotsiaalministeeriumi esindaja lähenemine puudedokumentide vormistamise küsimusele keskendub lahenduste asemel hämamisele. Arsti ja patsiendi vastandamine antud teema puhul on demagoogiline ja vastutustudetu, sest viib tähelepanu põhiteemalt – ministeeriumi enda tegemata töölt- kõrvale. Kui arstid teeksid oma tööd samasuguse üldistusastme ja tempoga nagu ametnikud, oleks see katastroof. Alljärgnevalt korrigeerin mõned sotsiaalministri Hanno Pevkuri eksitavad väited.

 

Perearstid ei ole esitanud mingeid ultimaatumeid, vaid lõpetavad töö, mille ebaefektiivsusele on ministeeriumikoosolekutel juba 10 aastat tulutult tähelepanu juhitud.

Perearstide Selts on kulutanud puueteprobleemi lahenduse otsimiseks koos ametnikega sadu töötunde juba alates 2002. aastast. On saanud selgeks, et lahenduseni jõudmine polegi eesmärk, vaid tahetakse olemasoleva säilitamiseks teha mitte midagi. Kuidas muidu seletada riigile väga kuluka süsteemi säilitamist, tuues ohvriks nii tegelikud, raske puudega patsiendid kui ka kergeid puudeid tuhandetes vorpivad arstid?

Riigi ülesanne on luua taustsüsteem ja toimiv arstiabi korraldus, mis võimaldab arstidel ja õdedel keskenduda põhitööle, nii et arsti põhiressurss läheks haiguste ennetamisele ja patsientide ravile.Täna on arsti kohuseks jäänud ka see töö, mille tegemiseks piisab kolmekuulisest arstiabilise eriväljaõppest - arstid on Eestis ka sekretärid, asjaajajad, andmesisestajad, kullerid, statistikud. Pole siis ime, et lahkutakse tööle välismaale. Arsti väärtustamine pole mitte arstide pime kummardamine vaid seisneb lihtsalt hea tervishoiukorralduse loomises kümme aastat õppinud spetsialistidele, et inimesed saaksid oma tööd teha! Ja lugupeetud ametnikud, „lisaboonus“ on muide ka rahulolev patsient, sest kui arstid ja õed tunnevad end oma tööd tehes hästi, on patsiendid palju paremini ravitud!

 

Perearstide otsus ei kahjusta puuetega inimeste õiguseid

Tervisekirjelduse vormide mitte täitmine ei tähenda seda, et patsiendid jääksid puudest või töövõimekaotusest seeläbi ilma. Kõik patsiendiga seotud andmed on esitatud või esitatakse E-tervise infosüsteemi, kust ekspertarstid need kätte saavad. E-Tervis on kuuldavasti asunud seda võimalust uurima. Perearstide soov on keskenduda oma põhitööle ja sellest võidavad patsiendid, sest perearstid on teinud otsuse, lähtudes oma nimistu patsientide huvidest. Küsimus on puudulikes IT-lahendustes, mitte arstide vastutustundetuses jätta puuetega inimesed abita. Vastutustundetu on hoopis sotsiaalministeerium, kes hoolimata aastaid otsitud kompromissidest ei suuda vajalikku IT-lahendust tellida. E-Tervis peaks kindlasti olema võimeline leidma sellele probleemile lahenduse.

 

Üle poole perearstidest saadab andmeid digilukku

Ministeeriumi väitel saadab liiga vähe perearste dokumente digilukku ja sinna on andmeid saatnud vaid 373 perearstiabiasutust, mõned neist alla kümme dokumendi. Tegelikult on süsteemiga liitunud peaaegu 475 perearsti, aga kuna dokumentide saatmine süsteemi on väga kohmakas ja läbi mõtlemata, siis röövib see nii palju aega, et pole lihtsalt otstarbekas. Ükski arst ei kuluta niigi nappi tööaega sellele, et ebafunktsionaalse arvutiprogrammiga päevas tund või kaks maadelda. Teine oluline aspekt on see, et digilooga koos lubati perearstidele oluliselt kergendust paberitöö osas - andmeid peab sisestama vaid üks kord ja korraliku haigusloo vormistamine üks kord on loomulikult iga arsti töö. Tegelikkuses pole aga ükski lubatud rakendus veel ellu viidud ja arst ei saa digiloost mitte mingit kergendust - see röövib ainult tuima sisestusaega, aga „tagasi ei anna midagi“. Digiloost ei saa kätte peaaegu mitte mingeid andmeid, mis aitaksid patsiendi ravi efektiivsemalt korraldada. Endiselt täidavad arstid blankette, tõendeid, aruandeid eraldi vormidele, vahel paberil, vahel arvutis, aga mis põhiline: arstid sisestavad andmeid aina uuesti, et ametnikel oleks mugav neid töödelda-kasutada! Seejuures kulub arstiressurss, sest abijõu palkamiseks pole lihtsalt eelarves raha ette nähtud. E-tervis on arstide poolt pikisilmi oodatud rakendus, mille vormistamine töövahendiks on jäetud kahjuks tahaplaanile.

Perearstide otsus on kooskõlas seadusega ja ekspertide hinnangutega

Puuete/töövõime kaotuse protsendi määramise süsteemi praegusel kujul on ebaotstarbekaks ja kulukaks hinnanud ka riigikontroll. Perearstiabi korralduslikele probleemidele juhtis riigikontroll tähelepanu ühtlasi kevadel valminud auditis. Õiguskantsleri antud hinnang kinnitab, et tegemist ei ole tervishoiuteenuse osutamisega. Perearstide otsus on kooskõlas nii seaduse kui ekspertide arvamusega.

Oma tegematajätmiste peitmiseks on hakanud viimastel aastatel kasutama retoorikat, mille sisuks on, mida arstid „ei tohi või mida nad peavad“. See võib avaliku arvamuse kujundamisel arstidest (negatiivses suunas) küll mõnda aega toimida, aga mitte kaua. Nimelt on „arst peab ja arst ei tohi“ viinud aina enam olukorrani, kus patsient peab halva tervishoiukorralduse süüdlaseks arste. Patsient arvab, et arst rikub reegleid, on süüdi, on vastutustundetu. See omakorda süvendab patsientide rahulolematust arstiabiga ja arstide lahkumist Eestist. Kümnete lahendamata probleemide varjamiseks aga jätkab ametnik arstide süüdistamist nende samade ametnike endi kehvas töös.

Patsiendikeskne lahendus on sotsiaalministeeriumi käes. Nimelt, kui riik ei suuda IT-lahendusi välja pakkuda, siis võiks neil, kellele puue on määratud, see kesta seni, kuni riik ükskord mingi lahenduse välja mõtleb. Seega sõltub olukorra lahendus hetkel E-tervisest ja sotsiaalministeeriumist.

 

Näited puuete teema asjaajamisest:

2002: Eesti Perearstide Selts (EPS) saatis kirja sotsiaalministrile, juhtides tähelepanu, et sotsiaalne ekspertiis puude raskusastme määramiseks on tasustamata ning arstid ei pea võimalikuks tasuta töö tegemist.

2003: EPS kiri sotsiaalministrile ning õiguskantslerile, kus juhitakse tähelepanu, et perearsti roll ei vasta puude astme ja töövõimekaotuse protsendi määramisel perearstide tööpõllule ning puudub perearsti panuse kompenseerimise mehhanism.

2003: Õiguskantsleri vastus: “Tegemist ei ole tervishoiuteenuse osutamisega”. Tervishoiuteenuste korraldamise seadusest ega selle alusel kehtestatud Perearsti tööjuhendist ei ilmne, et perearst kohustuks osalema puude raskusastme määramise ja lisakulude tuvastamise menetluses.

2003: minister Marko Pomerantsi vastusest Perearstide seltsile: “Oleme tutvunud Eesti Perearstide Seltsi pöördumise ja õiguskantsleri seisukohaga. Nõustume, et puude raskusastme määramise menetluses lasub põhikoormus perearstidel, kuigi tervishoiuteenuste korraldamise seadus ei pane perearstile puude arstliku ekspertiisitaotluse täitmise kohustust. Samuti nõustume, et sotsiaalministri 8. jaanuari 2002. aasta määrusest nr 9 "Puude raskusastme määramise ja lisakulude tuvastamise kord" ei selgu üheselt, kuidas on tagatud isiku õigus efektiivsele õiguskaitsele. Sellest lähtuvalt soovime selle aasta jooksul koostöös huvigruppide ja mõistagi perearstidega olukorda analüüsida ning töötada välja võimalikud lahendusvariandid. Kavatseme uurida, kuidas saavutada ühelt poolt perearsti ning teiselt poolt puude ekspertiisi tegijate õiguste ja kohustuste proportsionaalsus ning kuidas tagada isiku õiguste võimalikult efektiivne kaitse.”

2008: Perearstid tõid taas terviseseisundi kirjeldamise uue vormi väljatöötamisel esile, et puudesüsteem on devalveerunud ning arstid teevad sotsiaaltööd, mis ei ole arstiressursi mõistlik kasutus.

2009: Perearstide seltsi juhatus ja sotsiaalminister allkirjastavad 2009. aasta detsembris lepingu, milles on ühe olulise punktina välja toodud puuete süsteemi kaasajastamine. Perearstid pidasid silmas E-tervise võimaluste igakülgset arendamist ja kasutamist nii, et terviseseisundi kirjeldused oleksid kättesaadavad sotsiaalkindlustusameti ekspertarstidele, kes siis nende andmete alusel saaksid ise vastavad otsused puude või töövõimekaotuse raskusastme osas teha.

2011: Perearstide selts juhib sotsiaalministrile saadetud kirjas tähelepanu, et puuete süsteem on endiselt kaasajastamata. Ministeeriumile saadetakse kiri, millele on alla kirjutanud kõikide maakondade perearstid.