16.08.2011a. (Originaalitekst... )

Lyme’i tõve diagnoosimise teeb keerukaks kaebuste mitmekesisus ning analüüside interpreteerimine. Sageli ei teata puugihammustust, sageli puudub klassikaline leid, nendivad perearstid Liis Parker ja Ann Urmet.

Parker ja Urmet viisid Perearst Svea Rosenthal OÜ ja Meditiim OÜ perearstikeskustes läbi uuringu, kus vaadeldi 176 patsienti, kel oli aastatel 2005.–2010. diagnoositud  Lyme’i tõbi. Diagnoosi kinnitavateks faktoriteks olid klassikaline nahaleid või positiivsed immuunanalüüsid.

176 uuritavast patsiendist 60% olid naised. Kõige noorem patsient oli 1-aastane, kõige vanem 83. Haigestumise märgatavat tõusu on näha alates 30-ndatest eluaastatest. Alla poolte (47%) patsientidest olid puugihammustusest teadlikud. Keskmine aeg puugirünnakust arsti poole pöördumiseni oli 40,7 päeva.

Borrelioosi klassikaline leid on erythema migrans. Enamasti oli nahaleiu all kirjeldatud punetavat laiku, kuhu alla kuulub nii klassikaline erythema migrans, kui ka ebatüüpilised laigud ja borrelia lümfotsütoom. Nahaleid esines 84 patsiendil (47,7%), nendest ainusümptomina 55 patsiendil. 15 juhul kaasnesid nahaleiule liigesvalud, 7 juhul külmetusnähud (palavik, köhaärritus, higistamine), 6 juhul peavalud ning 1 juhul pisted südames.

Uuringu-grupis diagnoositi ainult kliinilise leiu põhjal (klassikaline erythema migrans'i leid) 21 juhtu. Seroloogilised ELISA meetodil analüüsid on tehtud 154 juhul, nendest WesternBlotiga kinnitatud 21 juhul.

Uuringu-grupis kasutati ravimitest kõige enam doksütsükliini (137 juhul), enamasti annuses 100mg x2 (130 juhul), 1 juhul oli annuseks 100mg x3 ning 5 juhul 100mg x1.

Parker ja Urmet tõdevad, et ühelt poolt tekib oht borrelioosi ülediagnoosimiseks, teisalt ei pruugi ebamääraste kaebuste puhul Lyme´i tõvele mõelda. Arvestades mainitud kitsaskohti, oleks arstkonnale kindlasti kasu Eestile kohandatud diagnostika- ja ravijuhisest, leiavad autorid.

Loe uuringust pikemalt augustikuu ajakirjast “Perearst”.