21.12.2011a (Originaalitekst...)

Ruth Kalda tahaks veelgi rohkem teha

Ruth Kalda kabinet asub Tartus Maarjamõisa polikliiniku teisel korrusel kuskil koridorirägastiku lõpu lähedal. Uks on kutsuvalt lahti ning ta tegeleb parajasti ühe magistrandist pereõega.
Juhendajana võiks Kalda olla paljude unistus - leebe, sõbralik ja toetav. Perearstid ongi ilmselt ühed kõige empaatilisemad ja inimesekesksemad meedikud, kuid just nemad on viimastel aastatel kõige rohkem oma õiguseid nõudnud.
Kalda naeratab ja ütleb, et ega see empaatia ja patsiendikeskus ei tähenda veel, et nad enda eest ei seisa. "Tervishoius on olnud keerulised ajad ja lisaks on olnud ka järelkasvuga keeruline, sest isegi vanemad perearstid liiguvad meid ümbritsevatesse riikidesse. Probleemid on tasapisi kuhjunud ja ühel hetkel ei saa lihtsalt enam vait olla," räägib ta mahedalt ja lisab, et tegelikult on nad suhelnud ministeeriumiga aktiivselt juba seltsi algusaegadest peale.
"Nii kaua kui tervishoius ei ole võib olla kitsas käes ja hädaolukord, siis teatud asju ignoreeritakse rohkem. Nüüd on nagu viimane hetk ja kui me midagi muuta saame, on ju hea," põhjendab Kalda.

Viimane piisk

Kuigi murekoorem on kuhjunud tasapisi, võib viimaseks piisaks perearstide karikas pidada finantskoormuse olulist suurenemist. "Hakkasime analüüsime, mida see kõik tähendab ja kaua me suudame niimoodi jätkata," räägib Kalda, kelle sõnul ei ole esmatasandi tervishoiu rahastamine proportsionaalselt sugugi tõusnud. "Kui me vaatame kümne aasta taha, siis kogu aeg on meil esmatasand moodustanud kõigist tervishoiukuludest umbes 9%, kuid praegu me pakume patsiendile palju rohkem kui siis," selgitab Kalda.
Visiitide arv on pidevalt tõusnud ja lisandunud on krooniliste haigete nõustamine, mis tähendab patsientide aktiivset kutsumist. Varem tegeldi vaid nendega, kes ise tulid. Kroonilise haige jälgimine tähendab aga suuremat hulka analüüse ja nende põhjal patsientide nõustamist. Olulise punktina toob Kalda välja ka pereõdede iseseisvad vastuvõtud, mida tuleb rahastada samuti perearstil.

Tahaks veel ülesandeid

Kuigi lisakohustusi on tekkinud palju, on Kalda nendega tegelikult rahul ja tahaks isegi juurde. "Mina isiklikult tunnen rahulolematust, et me tegeleme liiga vähe kroonilisi kopsuhaigusi põdevate patsientidega, nagu KOKi ja astma haigetega. Me ei saa tegeleda esmase jälgimise, uurimise ja nõustamisega," räägib ta ja lisab, et mujal maailmas on see perearstide töö. Eestis on perearstil Kalda sõnul aga liiga palju piiranguid. Ravi alustamiseks oleks vaja teha spirograafia, kuid suur hulk perearst ei saa ise sellele uuringule patsienti otse saata, sest vahel peab olema eriarst. Teiseks ei saa perearst haiguse kontrolli all hoidmiseks patsiendile esmaseid ravimeid soodustingimustel välja kirjutada - taas tuleb ta eriarstile saata ja nii on ta perearsti vaateväljast kadunud. "Mina saan vaid retsepti uuendada ja teda eriarstile suunata, kuna ta on sinna tagasi kutsutud," peab Kalda perearsti rolli siin liiga tagasihoidlikuks. Kalda leiab, et eriarstisüsteemi liigne rõhutamine ei ole ainult esmatasandi probleem, vaid tervishoiukorralduse üldine häda. Teisest küljest tähendab see, et perearst kaotab oma oskused, mis tal kõik pärast residentuuri lõpetamist olemas on. See tähendab vajadust erialaseltsidega maha istuda, kuid nüüd jõuame tagasi algusse - perearste ja raha on liiga vähe.
"Täna me siiski võib olla ei suudaks kõike olemasoleva finantseerimise ja tööjõu juures. See on sundinud meid natuke tagasi hoidma, kuigi me tahaksime rohkem teha," ütleb Kalda. 

Meditsiinimõjutajaks number kaks valisid Meditsiiniuudiste lugejad Diana Ingeraineni.

Järveotsa Perearstikeskuse arst Ingerainen valiti selle aasta 30. septembril perearstide seltsi presidendiks, kuid see ei tähenda sugugi, et ta alles nüüd hakkab oma kolleegide huvisid kaitsma. Ta on aastaid olnud seltsi juhatuse liige, Tallinna Perearstide Seltsi juht ja kuulunud Tallinna volikogusse.
Kõik, kes teda kas või korra näinud, võivad kinnitada, et tegemist on väga energilise ja positiivse inimesega, kes tõepoolest annab endast palju, et Eesti tervishoidu paremaks muuta.
Ingerainen ise peab suurimaks väljakutseks presidendina rääkida perearstide rollist ja panna ühiskonda seda tööd väärtustama. "Luban seista teie kõigi huvide eest, kuid vajan selleks abi. Soovin, et annaksite mulle teada, mis toimub teie praksistes, mida teete ja arvate asjadest ning mida leiavad patsiendid," ütles Ingerainen pärast valimisi.
Esimese ülesandena uues ametis tahab ta hakata parandama perearstide vastuvõtu- ja töötingimusi. "Sisu oleme päris hästi korda saanud, nüüd tuleb ka seinu kõpitseda," ütleb ta, viidates suurtele erinevustele perearstikeskuste olmes.
Ingerainen on ajanud aktiivselt digitaalse haigusloo projekti ning saatekirjade süsteemi muutmist. "Minu visiooni järgi läheksid kõik patsiendid 2015. aastast eriarsti vastuvõtule otsesuunamisega. Et asi toimiks, peab see poliitilise heakskiidu saama," viitab Ingerainen oma eesmärgi mastaapsusele.

Õnne valem on täidetud

Diana Ingerainen, Eesti Perearstide Seltsi president
Kuna aasta 2010 oli minu jaoks väga kurb aasta (kaotasin oma parima sõbra Virge Ottise), siis 2011. aasta alguses ei teinud ma mingeid plaane. Nüüd ongi mul raske hinnata, kas jäin rahule või mitte.
Üldises plaanis on õnne valem täidetud: mul on, keda armastada (minu pere, kallid sugulased, sõbrad-kolleegid) ja mida teha.
Mul on vedanud tööga, mis on ühtlasi ka minu hobi. Kui patsientide vastuvõttu ei ole ilus hobiks nimetada, siis perearstikeskuse juhtimist ja arendamist küll. Ja kõik see haakub tegevusega Eesti Perearstide Seltsis.
Märkimisväärset prohmakat 2011. aastal ei ole olnud. Võib-olla jääb kripeldama see, et riigikogu valimiste eel ei suutnud me tekitada diskussiooni esmatasandi tervishoiu teemadel.
Olulised küsimused rahastamisest kuni sisulise tegevuseni (mida me ikkagi esmatasandi tervishoius teha saame) jäid läbi arutamata. See oleks olnud võimalus ühiskonnas põhjalikku diskussiooni tekitada.
Kõige suurem õnnestumine oli see, et suvel algas Õismäele uue tervisekeskuse ehitamine.