13.01.2012a (Originaalitekst... )

Perearstide seltsi juhatuse liige Anneli Talvik kirjutab, et tervishoiu rahastamine on haiglate poole kaldu. Nii aga jäämegi tegelema tagajärgedega, mitte haiguste ärahoidmisega.
 

Perearstid ootavad 2012. aastalt, et riik hakkaks ükskord ometi tervishoidu juhtima. Praegu kulgeb suur osa meditsiinis toimuvast üsna isevoolu, mida tõestavad aina sagenevad probleemid seoses arstide lahkumisega.

Hoolimata ametlikest pressiteadetest, mis kinnitavad peremeditsiini rahastuse näilist paranemist, on tervishoiu rahastamine ikkagi haiglate poole kaldu. Nii aga jäämegi tegelema tagajärgedega, mitte haiguste ärahoidmisega. Tähtis on panustada varajasele diagnoosimisele ja ennetustööle. Riik aga väärtustab ennetust ainult sõnades, mitte tegudes. Arstide ja patsientide ühishuvi on, et inimesed oleksid tervemad.

Perearstidele on ligi kümme aastat olnud probleemiks puuete ja töövõimekaotuse määramise süsteem, kus arst peab andma pika tervisekirjelduse sotsiaalametnikele, et patsiendile saaks määrata lisaraha. Rahvas kutsub seda «pinsilisaks, mille annab perearsti paber», sest peaaegu kõikidel inimestel on ju mingi haigus, mis annab teoreetilise võimaluse puuet taotleda.

Inimesed on suureneva töötuse tingimustes ka järjest usinamalt puuet/töövõimetust taotlema asunud. Perearstid tegid ettepaneku, et vastavad ametnikud saaksid kasutada puude määramisel digilugu – seadus on värskelt vastu võetud ja alates 1. märtsist lõpetavad perearstid mõttetu ja dubleeriva lisatöö.

Sotsiaalhoolekande ametnikelt ministeeriumis ja sotsiaalkindlustusametis ootame, et vana ja kuluka süsteemi külge klammerdumise asemel hakataks abivajajatele välja töötama ja pakkuma tegelikke abistavaid teenuseid. Meie patsiendid vajavad neid.

Tahame, et meie patsiendid pääseksid õigel ajal vajaliku eriarsti juurde. Ootame, et patsiendi liikumine perearsti juurest haiglasse või taastusravisse korraldatakse mugavamaks ja vajadusele vastavaks. Seda, kui pikk on eriarsti järjekord, on omal nahal tundnud vist enamik eestimaalasi. Riik ei ole suutnud ooteaega lühendada, kannatavad aga need patsiendid, kel on kiire terviseprobleem, mida perearst lahendada ei saa.

Oleme koostöös Põhja-Eesti regionaalhaiglaga alustanud uudset e-otsesuunamise pilootprojekti ja ootame, et haigekassa selle süsteemi omaks võtaks, seadustaks ja laiendaks üle Eesti. Sisuliselt tähendab see, et perearst saadab saatekirja eriarstile digiloo kaudu, haigla hindab saatekirja kiireloomulisust ja kutsub ise patsiendi välja.

Nii pääseb patsient, kes seda tõesti vajab ja kelle perearst on piisavalt uurinud ja ettevalmistusi teinud, eriarstile vajadusel nädalaga. Need patsiendid, kes aga harjumusest eriarstil käivad, kuigi selleks pole näidustust, ootavad oma järjekorda.

Uuest «saatekirjade revolutsioonist» võidavad kõik – patsient saab kiiremini arstile, kui tema seisund seda nõuab, eriarst saab tegeleda patsientidega, kes on tõesti raskelt haiged, ja enamik patsiente, keda saaks aidata perearst, mis läheks riigile kõige vähem maksma, jääksidki oma perearsti ravida ja jälgida.

Ootame väga, et riik tagaks perearstiabi ka kindlustamata inimestele ning tasuks perearstile pearaha nimistu suuruse, mitte kindlustatute arvu järgi. Selleks pole siiani raha leitud, aga kõik teavad, kui kallis on patsiendi tüsistunud haiguse ravi hiljem, kui õige aeg ravi alustada on juba käest lastud.

Poliitikud, mõelge rahva tervisele ja otsustage see asi ära. Töötu ja haiguskindlustuse kaotanud inimene ei ole kõige parem oma õiguste eest seisja – nähkem siis ka nõrgemaid enda kõrval!
Perearstid on aastaid seisnud selle eest, et praksise kvaliteeti peremeditsiinis hakataks mõõtma.

Kõik on ju nõus sellega, et perearsti juures ei määra ravi õnnestumist mitte ainult arsti teadmised, vaid ka pereõe ja kogu meeskonna sujuv koostöö ning töökorraldus arstikeskuses. Olgu näitena toodud patsiendi vereanalüüsi tulemus, mis vajab kiiret sekkumist. Kui puudub süsteem, et laborist saabunud analüüsiga hakatakse kohe tegelema, ja arst on juba koju läinud, ei ole doktori heast väljaõppest patsiendile palju abi.

Eesti Perearstide Seltsil on välja töötatud kvaliteedikriteeriumid, millele vastav perearstipraksis pakub parimat ja eeskuju väärivat perearstiabi. Kahjuks ei ole me suutnud siiani tervishoiukorraldajatele Eestis selgeks teha, et tuleb luua süsteem, mis motiveeriks arste oma praksiseid arendama ja patsientidele senisest paremat abi pakkuma.

Oleme maailmas unikaalsed oma praksiste kvaliteedisüsteemi tõttu – valdavas osas riikides on kvaliteet riiklik prioriteet või kindlustusseltside kontrollitav. Eestis võitleb perearstikeskuste kvaliteedi eest Eesti Perearstide Selts üksi.

Aastaid on arstid pidanud jälgima ametnike otsuste poole liikumise tigukiiret protsessi. Kõige kurioossem neist – puuete teema – on «töös olnud» kümme aastat. Loodame, et 2012. aasta on murranguline.

Otsustamatus on viinud arstide lahkumiseni Eestist. Seda tendentsi saab muuta vaid riigi otsus hakata ükskord ometi tervishoidu juhtima. ­Ootame, et saabunud 2012. aasta paneks ka haigekassa mõistma, et ei tohi leppida keskpärasusega, ei tohi end mugavalt tunda olukorras, kus liigagi paljudes Eestimaa kohtades pole üldse perearsti või pole pakutav arstiabi tänapäeva tasemel.

Eesti haigekassa muutub aja jooksul järjest rohkem selleks, milleks ta on loodud – kindlustusseltsiks. Seoses sellega peab aga muutuma sotsiaalministeeriumi ja terviseameti roll reaalseteks korraldajateks ja süsteemi korrastajateks.

Ootame, et riik ja haigekassa tunnustaksid praksiste akrediteerimist ja kvaliteetset perearstipraksist. Tuleb luua süsteem, mis hoiaks häid arste Eestis. Perearstid ootavad lepingute diferentseerimist: eeskujulik arstikeskus peab saama parema rahastuse kui kehvemate töötulemustega praksis.

Kvaliteetne perearstiabi peab saama võimaluse laieneda ja areneda, ainult see tagab patsiendile rohkem terveid ja kvaliteetseid eluaastaid. Aga just seda me ootame!