Eesti Perearstide Seltsi ettepanekud tervishoiukriisi ületamiseks

Riigikogu ja uue valitsuse ees seisavad vältimatud otsused kvaliteetse ja kättesaadava arstiabi tagamiseks.  Perearstid esitavad uuele riigikogule ja valitsusele ettepanekud esmatasandi tervishoiu prioriteetide kohta. Nendega tuleb tegelema hakata kohe, et tuua tervishoiusüsteem kriisist välja.   

Esmatasand ja tugev perearstiabi on kogu tervishoiusüsteemi vundament, millele toetuvad järgmised ravietapid. Seega on perearstiabi tugevdamisega seotud lahendused vältimatud, kui soovime, et inimestele oleks tagatud kvaliteetne ja inimkeskne arstiabi. Uuringud on näidanud, et investeerides rohkem esmatasandisse, hoiame ära kulutusi haiglaravile. See tähendab, et kokkuhoiu saavutame vaid perearstiabi võimestades, seades esikohale tervikliku ja kvaliteetse perearstiabi kõikides Eesti piirkondades.

Esmatasandilt peaks inimene saama vähemalt 80% vajaminevast arstiabist. 2021. aastal ulatus perearstiabi visiitide hulk juba 8,5 miljonini, mis on ligi kaks korda enam kui 2011. aastal. Patsiendi teekond tervishoiusüsteemis on ebaselge ja halvasti juhitud, mistõttu on arstid ja õed ülekoormatud. Samas teame, et enamiku inimeste tervisemuredest saab lahendada esmatasandil perearsti meeskonnas. Seetõttu tuleb kärpida tegevusi, mis ei ole otseselt seotud inimeste tervise parandamise ja säilitamisega, et meedikud saaksid keskenduda patsiendile. 

Esmatasandi tugevdamisel tuleb lähtuda järgmistest põhimõtetest:

  1. Tervishoid algab ennetusest. Märksõnaks on tervete inimeste tervena hoidmine alates varajasest lapseeast; süstemaatilise terviseedenduse ja tervisekasvatuse rakendamine lasteaedades, koolides ja kogukonnas.
    Haiguste ennetamine algab inimese enda teadlikkusest ja tervisekäitumisest. Seepärast peavad ennetusteenused olema ka inimestele lihtsalt kättesaadavad. Jätkuvalt on oluline riiklike sõeluuringuprogrammide arendamine ja erinevate tervishoiuteenuste lõimimine haiguste varajaseks avastamiseks, samuti vaimse tervise probleemide õigeaegne märkamine ja kättesaadav abi. Perearst oma meeskonnaga on patsiendi suunaja ja toetaja.
  2. Esmatasandist algav lähenemine terviseprobleemidele. Tervisemure lahendus algab perearsti meeskonnast. Esmatasandi teenuseid ja e-teenuseid tuleb laiendada – esmatasandi võrgustikku on vältimatu kaasata taastusravi, koduõendus, kooliõendus, vaimse tervise õendus, iseseisev ämmaemandusabi ja teised vajalikud teenused.
  3. Patsiendi vajaduspõhine sujuv liikumine tervishoiusüsteemis. Inimesed, kes vajavad teenust kõige rohkem, peaksid seda saama kiiremini. E-konsultatsioonist peab saama peamine konsultatsioonivorm meedikute vahel, sest see tagab, et patsient on vastavalt tervisemure tõsidusele õigel ajal õiges ravietapis ning ei pea keerukas süsteemis ekslema.
  4. Kroonilise haigusega patsientide töövõime maksimaalne säilitamine ja elukvaliteedi tagamine regulaarse jälgimissüsteemi ja õigeaegse õigel tasandil tervishoiuteenuse, sh taastusravi ja rehabilitatsiooni kaudu.

E-teenuste süstemaatiline rajamine ja arendamine

  1. Arendada tuleb uue põlvkonna tervise infosüsteemi (UpTis), mis sisaldab struktureeritud terviseandmeid. See tähendab, et kasutatakse riigi kehtestatud standardeid, mida regulaarselt uuendatakse. Terviseandmed sisestatakse ainult üks kord, statistika sünnib andmepäringutest.
  2. Patsiendikeskne terviseinfo liikumine, kus patsiendil on oma andmete omanikuna tervise infosüsteemi kaudu ligipääs kõigile terviseandmetele ning ka võimalus ise sinna oma terviseandmeid lisada. 
  3. Funktsionaalse patsiendiportaali arendamine Tervise Infosüsteemis. Terviseteadlikkuse suurendamiseks ning oma tervise eest vastutava inimese võimestamiseks on vajalik funktsionaalsete ja teaduspõhiste otsustustugede loomine, mis põhinevad inimese enda terviseandmetel ja mille kasutamisel saab ta vastused oma küsimustele ja nõu lihtsamate tervisemurede lahendamiseks.

Riik kui tervishoiupoliitika kujundaja

  1. Riik kujundab ekspertide abiga süsteemselt ja järjepidevalt tervishoiupoliitika arengusuundi ning rakendusplaane, teostades järelevalvet nende elluviimise üle. Vabaneda tuleks monopoolses seisundis tervishoiuteenuse osutajate dikteeritud tervishoiupoliitikast. Otsuste tegemisel tuleb lähtuda kulutõhususest ja vajaduspõhisusest.
  2. Riik peab looma keskkonna, mis soosib ja toetab tervislikke eluviise. Kehtestada tuleks tarbimismaks nendele toodetele, mis soodustavad tervisekahjude teket. Ennetustegevus peab olema süstemaatiline ja kestlik, mitte projektipõhine.
  3. Tervishoiu rahastamine peab vastama patsiendi tervisevajadustele, mitte tervishoiuteenuse osutaja võimekusele osutada teatavaid teenuseid.