Niikaua kui inimest käsitletakse tervishoius objektina, mille eest saab tükikaupa raha, ei ole arsti ja patsiendi vaheline partnerlussuhe võimalik, kirjutab perearstide seltsi juht, Järveotsa perearstikeskuse perearst Diana Ingerainen oma arvamusartiklis.
Meeldetuletuseks – objekt on asi või nähtus, mida vaadeldakse, aga subjekt on tegevuse kandja, vaatleja, tunnetaja.
Muudatuste vajadus tervishoius on ära tõestatud mitme põhjaliku uuringu ja analüüsiga nii meie oma teadlaste, maailma terviseorganisatsiooni WHO kui ka maailmapanga poolt. Tartu ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus ja haigekassa on teinud palju arvutusi arstiabi geograafilise kättesaadavuse, taristu ja personali kohta.
Juba pikemat aega valmistatakse ette haiglate võrgu arengukava, mis peaks haakuma perearstiabi võrgustikuga.
Vähem või peaaegu üldse mitte on räägitud sellest, kuidas oleks vaja muuta tervishoiu arusaama inimestest. Praegu on patsient justkui olemas tervishoiuasutuste jaoks, mitte vastupidi. Kusjuures tervishoiuasutuste jaoks on inimesed olulised ka ainult niikaua kuni „tükid“ (ehk ravijuhud, mida haigekassa haiglatelt ostab) tehtud. Kui juhtumite arv täis saab, muutuvad inimesed segavaks faktoriks.
Perearstiabi võimalused ja rahastamine
Perearstide rahastamine toimub teistel alustel. Neile makstakse iga kuu pearaha (üks alla 3-aastane 7,16 eurot; 3-7-aastane 5,33 eurot; 7-50-aastane 3,72 eurot; 50-70-aastane 4,55 eurot, üle 70-aastane 5,46 eurot) ja baasraha 986,23 eurot.
Pea- ja baasrahaga tuleb katta kõik kulud: ruumid, personali töötasud, vastuvõtuks vajalikud meditsiinilised vahendid, IT- ja majapidamiskulud. Ka on osad uuringud (näiteks EKG ja hemogramm) pearaha sees.
Ülejäänud uuringute jaoks on eraldi uuringufond, mis moodustab 43 protsenti pearahast. Uuringufondi raha saab kasutada ainult uuringute ostmiseks. Kusjuures tähelepanuväärne on, et kui fondist tehakse ettenähtust rohkem uuringuid, siis tuleb see katta pea- ja baasrahast, kui aga vähem, siis ülejääk jääbki haigekassasse.
Rahavood peremeditsiinis on võrreldes haiglatega väikesed, moodustades ligikaudu 13 protsenti kogu tervishoiu kuludest. Jaotus pea- ja baasrahaks on õige, aga raha hulk ning perearsti personali suurus on liiga väike. Seepärast ei ole ka kõik perearstid motiveeritud ning nende tase on ebaühtlane.
Lisaks on eksperdid negatiivse poole pealt välja toonud, et puudub ressurss arendustegevuseks. Nii ongi arendused tehtud n-ö õhinapõhiselt. Kui õhin otsa saab, tabab arste läbipõlemine ja kannatab töö kvaliteet.
Patsiendikeskne lähenemine
Kuidas siis jõuda indiviidikeskse lähenemiseni? Ideaalis saavad perearstid lahendada patsientide mured koguni 80 protsendi ulatuses. Samas on perearste, kes pea iga teise perearstikeskusesse pöörduja eriarstile edasi saadavad või inimese üldse ilma sisulise abita jätavad.
Just nende viimaste jaoks on inimesed nimistus tühipaljad objektid, kelle eest saab pearaha. Ka haiglates on inimene tihti objekt, kui temaga tehakse uuringuid, ravitakse, aga ei küsita, mis saab edasi ega juhendata, kuidas inimene oma diagnoosidega edasi tegutsema peab.
Nii ongi meie tervishoid täna sobiv pigem ägedate juhtumite raviks. Niikaua, kuni on, mida uurida ja ravida, on veel üsna selge kõikide vastutus protsessis. Näiteks luumurd – uuring, lahastamine, vajadusel operatsioon – kruvid ja poldid, kui see tehtud saab, siis... ei vastuta keegi, kuidas patsient hakkama saab. Patsiendi logistika ahel katkeb.
Või müokardi infarkt – kiirabi tuleb, seisund stabiliseeritakse, haiglas on juba võimekus ka koheselt pärgarterite sulgused opereerida, siis kirjutatakse haige haiglast välja koos retseptidega... ja jälle ahel katkeb. Väga suur osa infarktihaigetest ei võta vajalikke ravimeid, ei ole kuskil jälgimisel ja... saavad uue infarkti.
Vaja on näha inimest, mitte vaid haigust
Minu arvates peab tervishoiu rahastamine tagama kvaliteetse „tervikahela“, mis on samm lähemale patsiendikesksele arstiabile. Ei piisa sellest, kui uurida-ravida haigust. Haiguste profiil on viimaste aastakümnetega oluliselt muutunud, ägedate haiguste osa võrreldes kroonilistega on vähenenud. Kroonilised haigused aga vajavad hoopis teist lähenemist – järjepidevust, tihedat koostööd patsiendiga.
Tegelikult ravivad ju kroonilised haiged ennast ise, ei ole mõeldav, et õde või arst patsiendi juures seisavad ja tablette annavad. Paras katsumus on kroonilisi haigeid motiveerivalt nõustada, et nad endaga tegeleksid. Ka siin ei saa otsekui „objektile“ käske jagada – toitu tervislikult, liigu nädalas kolm tundi looduses, väldi tubakat ja alkoholi, ära stressi jne. Motiveeriv nõustamine peaks lõppema patsiendi enda otsustega ning ei ole mõtet anda soovitust, millest inimene aru ei saa või mis tema eluga kuidagi ei sobi.
Kokkuvõtteks võib öelda, et meie tervishoius peab esmaseks tõusma inimene oma vajadustega, tema arvamus oma tervisest ja selle hoidmisest. Inimesest tuleb hoolida ikka kui tegijast-tunnetajast, mitte kui asjast või nähtusest.
Allikkas: err.ee
Toimetas
Rain Kool
foto: Liis Treimann (postimees)