Perearst Marta Velgan kirjutab oma doktoritööst teemal “Perearstide puuduse põhjused Eestis ja Euroopas: eriala- ja karjäärivalikud ning perearstide migratsioon”
Perearstide puuduse probleemist on räägitud aastaid. Mäletan, et sellest räägiti juba siis, kui alles ülikoolis arstiks õppisin, ning aja jooksul on sõnumid sel teemal muutunud järjest tõsisemaks. Perearstiabi on tervishoiusüsteemi oluline alustala ning arvukad uuringuid, mis näitavad, et hästi korraldatud perearstiabi aitab ennetada kroonilisi haigusi ja enneaegset surma ning vähendada ebavajalikke tervishoiukulutusi. Elanikkonna vananemine ja kroonilistesse haigustesse haigestumise sagenemine toob kaasa uusi väljakutseid seoses ajakohase, piisava ja kvaliteetse arstiabi tagamisega ning seda enam on oluline suunata tähelepanu ja ressursse just perearstiabisse. Perearstide puudus võib aga ohustada kogu tervishoiusüsteemi toimimist.
Tervise Arengu Instituudi andmetel oli 2023. aastal Eestis registreeritud kokku 4772 arsti, kellest 939 (19,7%) olid perearstid. Samal ajal kui arstide üldarv on viimastel aastatel tervishoiu koormuse suurenemise tõttu Eestis kasvanud, on perearstide üldarv aga vähenenud. Sealhulga oli 2023. aastal Eesti perearstide keskmine vanus (56,1 aastat) suurem võrreldes kõikide arstide keskmise vanusega (50,6 aastat). OSKA 2024. aastal avaldatud uuringu andmetel jõuab järgmise kümne aasta jooksul pensioniikka 64% Eesti perearstidest. OSKA uuringu arvutuste kohaselt, selleks et säilitada perearstide arvu praegusel tasemel, peaks alates 2028. aastast alustama igal aastal tööd vähemalt 50 uut perearsti. Kas ja kuidas on võimalik aga sinna jõuda?
Perearstide puudus on kompleksne probleem, mille taga on mitmed erinevad põhjused, mille tõttu ei ole ka probleemile lahenduste leidmine kergete killast. Perearstide hulk tervishoius sõltub mitmest tegurist: arstiüliõpilaste huvist peremeditsiini eriala vastu, uute perearstide edasistest karjäärivalikutest, perearstide väljarändest või perearstide lahkumisest peremeditsiinist mistahes karjäärietapis.
Minu doktoritöö keskendus perearstide puuduse põhjuste uurimisele kolmest eri vaatenurgast: arstiüliõpilaste ja uute perearstide karjäärivalikutest ning perearstide migratsioonist. Kolme erineva uuringu tulemused toovad esile küllaltki sarnaseid probleeme ning seega võimalikke lahendusi.
Peremeditsiini eriala vastu huvi äratamiseks on oluline arstiüliõpilaste varane kokkupuude peremeditsiiniga ja perearstidest eeskujudega. Kogu arstiõppe jooksul on vajalik rõhutada peremeditsiini rolli olulisust tervishoiusüsteemis ja patsiendi käsitluses läbi kohustuslikke peremeditsiini õppeainete ja praktika. Õppe jooksul on oluline pakkuda üliõpilastele võimalusi kokkupuuteks perearstist eeskujudega, kes kannavad endas peremeditsiini väärtusi.
Pärast seda, kui arst on valinud oma erialaks peremeditsiini, on väga tähtis pakkuda talle tuge karjääriteel püsimiseks. Paindlikud töötingimused, mis võimaldavad saavutada töö ja eraelu tasakaalu, mõjutavad nii tulevaste arstide kui juba tervishoius töötavate perearstide karjäärivalikuid, sealhulgas ka teise riiki tööle suundumist.
Perearstide lahkumist peremeditsiinist või rännet teise riiki on võimalik vähendada, lihtsustades perearstipraksise loomise ja patsientide nimistule kandideerimise protsessi ning pakkudes tuge sel teel. Perearstide väljarände vähendamiseks tuleks eeskätt tegeleda nende perearstide väljarände põhjustega, mis puudutavad rahulolematus tervishoiu ja peremeditsiini korralduse ning elutingimustega, parandades residentuuriprogrammi, töötingimusi ja karjäärivõimalusi. Teise riiki tööle läinud perearstide tagasitulekut aitaks soodustada see, kui lihtsustada naasmist ja tööle asumist uues tervishoiusüsteemis ning elukeskkonnas.
See aga eeldab, et probleemi lahendamiseks saavad kokku eri huvipooled (ülikool, ministeeriumid, erialaseltsid ning tervishoiuasutused) ning teevad koostööd ühise eesmägi nimel, sest tervishoiusüsteemi tulevik ja järjepidevus sõltub otseselt perearstiabi jätkusuutlikkusest.
Doktoritööd on võimalik lugeda SIIN.