Kasvav töökoormus ei tohiks olla põhjus perearsti töö sisu ümbermõtestamiseks – selle seisukoha käib välja peremeditsiini eriala arst-resident Anet Vanaveski, kes näeb oma tulevikku patsiendi tervise teejuhina ja järjepideva arstiabi tagajana. Intervjuus arutleb ta selle üle, miks perearst peab saama keskenduda just perearsti tööle ning kuidas süsteem peaks seda toetama.
Milline on olnud Sinu teekond perearsti eriala valikuni?
Olen oma perekonnas esimene arst, mistõttu teadsin arstiõppesse kandideerides meditsiinimaailmast ja arsti igapäevatööst väga vähe. Segaduses keskkooliõpilasena panin kirja oma huvid ja tugevused ning võtsin lahti nimekirja erinevatest erialadest. Huvi bioloogia vastu ning hea empaatiavõime ja sotsiaalsed oskused viisid lõpuks arstiteaduseni. Esimesel aastal ei õnnestunud jalga ukse vahele saada, seepärast õppisin ühe aasta ämmaemandust, mis kinnistas meditsiinihuvi veelgi. Arstiõppe jooksul hakkasin meditsiini armastama ja praktika-aastal nautisin kõiki erialatsükleid. Pandeemia alguses olin infektsioonhaiguste tsüklis ja kuna eriala oli väga põnev, astusin esimesel aastal infektsioonhaiguste eriala residentuuri. Statsionaaris töötades sain aga aru, et valve- ja öötöö ei sobitu minu pereeluga ning mõjutab tervist. Patsientide laiapõhjaline käsitlus ning tervise- ja peresõbralikum töögraafik tõid mind peremeditsiini.
Perearstid on tihti eriala ühe eelisena toonud välja töö mitmekülgsuse ja võimaluse näha inimest tervikuna. Samas räägitakse ka sellest, et perearstid ei saa kõikide kohustustega hakkama ja koormus on kasvanud liiga suureks. Milline peaks siis olema perearsti töö sisu ja roll?
Leian, et kasvav töökoormus ei ole põhjus perearsti töö sisu ja rolli ümbermõtestamiseks. Nagu dr Pisar Pind aprillikuu Perearstis ütles, on perearst patsiendi tervise teejuht ning järjepideva arstiabi tagaja. Just seda rolli tahan minagi tulevikus kanda ning kirjutan kahe käega alla ka kõikidele tema ettepanekutele perearstitöö ja esmatasandi tõhustamiseks. Perearst peab saama keskenduda perearsti tööle ning süsteem peab seda toetama. Rõhutan just perearsti tööd, sest kõigi erialade ambulatoorsete vastuvõttude sisu ja eesmärk on erinevad. Peremeditsiini residentuuris näeb paljude erialade arstide argipäeva. Ambulatoorsetes vastuvõttudes käsitletakse sageli vaid ühte probleemi, küsitakse standardküsimusi, tellitakse standardanalüüsid ja uuringud ning see kõik käib ajapuuduse tõttu välgukiirusel. Selline on haiglakeskne tavapraktika ja kui lisandub ignorantsus perearsti töö suhtes, siis võibki tekkida rumal mõte, et tervishoiusüsteem oleks palju efektiivsem, kui kõik perearstid teeksid kuus tundi järjest selliseid välkvastuvõtte. Patsiendi terviklik käsitlemine ning järjepidevuse tagamine nõuab aga töökorralduses suuremat paindlikkust ning süsteemi tõhustamine ei tohi tulla inimkesksuse arvelt.
Intervjuu täisversioon on ilmunud ajakirja Perearst maikuu numbris.