Erakorraline või mitte? Erakorralise meditsiini osakond (EMO) on tervishoiusüsteemi üks keerukamaid sõlmpunkte – see ei kuulu selgelt ei esmatasandi ega haiglaravi alla, vaid paikneb justkui kahe valdkonna piiril. See tekitabki dilemma: kas EMO on esmatasandi teenus, kuhu võib pöörduda iga tervisemurega, või on see siiski mõeldud vaid haiglaravi vajavatele, eluohtlikus seisundis patsientidele? Esmatasandi tervishoiu arengukava koostamisel osalenud erakorralise meditsiini esindajad määratlesid EMO pigem esmatasandi tervishoiu osana.
On reaalsus, et EMO-sse pöörduvad inimesed ka kergemate tervisemuredega, mis ei ole tegelikult erakorralised. Kui EMO soovib täita ka esmatasandi rolli – olla kättesaadav ja avatud kõigile, kes vajavad meditsiinilist abi –, siis ei ole õiglane nuriseda selle üle, et sinna pöördutakse sageli ka mitte- erakorraliste probleemidega. Tegelikult on EMO justkui esmatasandi tervishoiu ja haiglaravi vahepealne lüli, mis peab suutma reageerida mõlemale vajadusele. See roll on aga jätkusuutlik vaid siis, kui süsteem toetab EMO-sid selgete suunamismehhanismide ja triaažisüsteemidega.
Triaaž tähendab patsientide jaotamist vastavalt nende seisundi raskusastmele. See süsteem olevat juba kasutusel paljudes haiglates, kuid selle rakendamine võiks olla veelgi laiem ja struktureeritum ning loomulik töökorralduse osa. Kui EMO-sse ise saabuv patsient läbiks esmalt triaaži, mille viib läbi vastava väljaõppe saanud õde, oleks võimalik suunata kergemate probleemidega patsiendid neile sobivamale raviteele. Näiteks võiksid neid nõustada spetsiaalselt koolitatud õed või vajadusel üldarstid, kes suudavad lahendada lihtsamaid tervisemuresid, nagu viirushaigused, väiksemad haavad või krooniliste haiguste ägenemised. Kui triaažisüsteemi abil eristatakse patsiendid, kelle tervisemure ei ole erakorraline, siis ei tohiks nende käsitlemine jätkuda erakorralise meditsiini loogika järgi. Selle asemel tuleks rakendada esmatasandi tööpõhimõtteid – see tähendab, et edasine diagnostika ja käsitlus peaksid toimuma piiratud ressursside raames, vältides liigseid ja kulukaid uuringuid. Uuringute ja sekkumiste tegemisel tuleks lähtuda vajaduspõhisusest ja kliinilisest otstarbekusest, mitte võimaluste olemasolust. Nii säilib süsteemi tõhusus, välditakse ülemedikaliseerimist ning hoitakse erakorralise meditsiini ressursid nende jaoks, kes neid tõepoolest vajavad.
Sellisel süsteemil oleks mitmeid eeliseid. Esiteks väheneks erakorralise meditsiini väljaõppega arstide koormus, võimaldades neil keskenduda tõeliselt kiiret sekkumist vajavatele juhtumitele. Teiseks ei peaks kergemate probleemidega inimesed ootama tunde, vaid saaksid kiiremini seisundi ülevaatuse ning vajadusel esmase abi või soovituse pöörduda perearstikeskusesse. Kolmandaks oleks see ka kuluefektiivne: kui lihtsamaid juhtumeid käsitlevad madalama taseme spetsialistid väiksemate ressurssidega, siis vähenevad tervishoiusüsteemi üldkulud. Neljandaks jääks ära arstidevaheline pidev tüliküsimus, kelle tööülesannetega on tegemist või kes peaks tasuma mitteprofiilse patsiendi eest.
Paljudes Euroopa riikides pöörduvad inimesed samamoodi nagu Eestis EMO-sse ka mitteerakorraliste probleemidega. Näiteks Itaalias oli 2023. aastal koguni 68% EMO külastustest klassifitseeritud mitteerakorralisteks, millest suur osa oleks sobinud esmatasandi arstiabile. Ühendkuningriigis pöördutakse EMO-sse sageli nädalavahetustel ja õhtuti, kui perearstid ei tööta. Saksamaal kasutatakse EMO-sid sageli esmatasandi teenusena, mistõttu on loodud paralleelsed keskused (Notfallpraxis) kergemate juhtumite jaoks. Tegemist on ambulatoorsete vastuvõtupunktidega, mis asuvad enamasti haiglate juures, et vajadusel oleks võimalik suunata patsient kiiresti haiglasse. Nendes töötavad sageli noorarstid (residendid) ja üldarstid. Hispaanias on EMO-de kasutamine laialdane ka väiksemate tervisemurede korral, eriti piirkondades, kus perearstide juurde pääsemine on keeruline.
Mitmed riigid on edukalt rakendanud erinevaid triaažisüsteeme, mis aitavad EMO-de tööd tõhusamalt korraldada, see näitab, et probleem ei esine ainult Eestis.
EMO rolli määratlemine tervishoiusüsteemis ei ole ainult meditsiiniline, vaid ka poliitiline küsimus. Tervishoiupoliitika kujundab seda, kuidas ressursse jaotatakse, millised teenused on kättesaadavad ja kuidas erinevad tasandid – esmatasand, eriarstiabi ja erakorraline abi – omavahel suhestuvad.
Olukorda aitaks parandada järgmine tegevus:
- Triaažikeskuste loomine EMO-de juurde, kus esmase hindamise viivad läbi õed või üldarstid.
- Esmatasandi arstiabi kättesaadavuse parandamine, sealhulgas pikemad lahtiolekuajad piirkondlikes tervisekeskustes ning diginõustamise laialdane kättesaadavus.
- Perearsti nõustamistelefoni (1220) töö efektiivistamine (nt võtta kasutusele EMO-dega sarnane digitaalne triaažimoodul, mis aitab nõustajal kiiremini hinnata, kas patsient vajab EMO, perearsti või saab hakkama koduse raviga).
- Rahastamismudelite muutmine, mis motiveeriks EMOsid suunama patsiente sobivamale tasandile.
- Avalikkuse teavituskampaaniad, mis aitaksid inimestel paremini mõista, millal pöörduda EMO-sse ja millal mitte.
- Interaktiivsete juhendite või „otsustuspuu“ lahenduste olemasolu, mis aitaks inimestel ise hinnata oma seisundi tõsidust ning saada nõuandeid edasiseks eneseabiks.
Viimasel ajal on sageli räägitud ka esmatasandi valvekeskuste vajadusest, seda eeskätt suuremate linnade (Tallinn, Tartu, Pärnu, Kohtla-Järve) kontekstis. Mitmetes riikides on sellised valvekeskused olemas. Inglismaal walk-in keskused, Hollandis, Taanis aga etteregistreerimisega ja eeltriaažiga valvekeskused, nõustamist ja eeltriaaži teevad õed ja seda valdavalt telefoni teel. Kui eeltriaaži ei toimu, siis suurendab see pigem koormust tervishoiusüsteemile ning ka kulusid. Hollandis ja Taanis on valvekeskus u 100 000–500 000 inimese kohta. Hollandi ja Taani näidet on hea kasutada seetõttu, et sarnaselt Eesti perearstidega töötavad nendes riikides perearstid patsientide nimistutega.
Lõpetuseks sobib hästi ütlus: „Iga süsteem on täiuslikult kujundatud andma just neid tulemusi, mida ta annab.“ Kui me ei ole sellega rahul, siis tuleb vaadata tervikpilti ning mitte tegeleda vaid üksikosadega.
Artikkel leitav ka Postimees Tervises https://tervis.postimees.ee/8266561/kelle-patsient-emo-ja-perearsti-rollikonflikt-vajab-lahendust
Ruth Kalda, Tartu Ülikooli peremeditsiini professor