Tervishoiutöötajate keeleoskuse nõude sätestab keeleseadus. Keeleseaduse (KeeleS) § 23 lõike 4 alusel antud määruses on ette nähtud, et füsioterapeudid, ämmaemandad, õed ning teised tervishoiuteenuste osutajad ja abispetsialistid, kelle tööülesanne on patsientidega suhtlemine ja teabe edastamine, peavad valdama eesti keelt B2-tasemel (määruse § 8 p-d 9, 10). Arstid ja psühholoogid peavad eesti keelt valdama C1-tasemel (määruse § 9 p 8). Tööandjal tuleb tagada, et töötaja oskab keelt nõutud tasemel (määruse § 2 lg 3). Seega tuleb inimesel arvestada, et tal on õigus saada Eestis tervishoiuteenust eesti keeles.
Kui inimene eesti keelt ei valda või ei valda enda hinnangul piisavalt, tuleb tal enne vastuvõtule minekut läbi mõelda, kuidas end tervishoiuteenuse osutajale arusaadavaks teha ja teda mõista (vt ka patsiendi teabe andmise kohustust, võlaõigusseaduse § 764). Selleks on mitu võimalust: näiteks võib ta kaasa võtta tõlgi või kasutada tehnoloogilisi vahendeid (tõlkerakendused, tõlketeenus videosilla või telefoni teel).
Kuna tõlgi osutatud tõlketeenus ei ole tervishoiuteenuse osutamine, siis poleks tõlkimise tasu käsitatav ka ravikindlustuse seaduse (RaKS) 3. peatüki 6. jaos (RaKS § 67 jj) sätestatud lisatasu ja täiendava omaosalusega, mida on keelatud patsiendilt küsida.