Kui me praegu ei investeeri, ei ole meil kümne aasta pärast võimalik tekkivat kriisi kiiresti lappida. Nii nagu meid mõjutavad 1990. aastatel tehtud otsused arstiõpet järsult vähendada, nii mõjutavad praegu tehtud või tegemata otsused meid kõige teravamalt 15–20 aasta pärast.
Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkond ei vaata seda olukorda käed rüpes. Oleme viimastel aastatel teinud arstiõppes olulisi muudatusi: oleme laiendanud digitaalseid õppelahendusi ning tihendanud koostööd haiglate ja praktikabaasidega. Ajakohastame õppekava, arendame simulatsiooniõpet ning otsime viise, kuidas õpetada targemini ja tõhusamalt, hoides samal ajal kinni kvaliteedist, mida paju, mida ei saa teha kiiremini, odavamalt ega suuremas mahus ilma sisuliste tagajärgedeta. Arstiõpe on üks neist.
Seepärast ootame Sotsiaalministeeriumilt ja Haridus- ja Teadusministeeriumilt eelkõige selget ja ühist arusaama vastutusest. Arstide järelkasv pole ainult hariduspoliitika ega tervishoiupoliitika küsimus – see on riigi toimimise ja inimeste turvatunde alus.
Artikkel täismahus leitav siit