Anna Stavdal on Norra perearst, kellel on hindamatud teadmised ja kogemused – mitte ainult Norras ja Euroopas, vaid kogu maailmas. On suur au, et ta osales selle aasta jaanuaris Tallinnas noorte perearstide konverentsil EYFDM, jagades oma mõtteid ja kogemusi perearstiabi suundumustest noortele perearstidele 29 riigist, sealhulgas 81 Eesti osalejale. Kohtusin Annaga väga külmal laupäevahommikul enne EYFDM-i konverentsi avatseremooniat. Selleks ajaks oli ta juba jõudnud käia jooksmas – igapäevane liikumine on midagi, milles ta kompromisse ei tee.
Teekond sotsioloogiast arstiteaduseni
Vestluse alguses küsisin Annalt, miks ta on valinud arsti elukutse ja just perearsti eriala. „Minust ei pidanud saama arst. Arvasin, et minust saab sotsiaalteadlane. Kaalusin ka psühholoogiat, kuid asjad muutusid, kui õppisin pärast gümnaasiumi sotsioloogiat. Mu isa oli Oslo Ülikooli sotsioloog ja see eriala tundus mulle liiga lähedane. Nii valisin ma teatud mõttes midagi eriti kauget – vähemalt oma tollase mõtteviisi järgi. Pärast aastat sotsioloogiaõpinguid kandideerisin arstiteaduskonda. Mind on alati huvitanud suhted ja psühholoogia, eriti psühhodünaamiline psühholoogia, juba väga varasest east. Õppisin selle kohta palju nii oma lapsepõlvekodus kui ka kirjanduse ja kunstide kaudu ning see köitis mind tõeliselt. Nii valisin meditsiiniõpingud. Nagu iga üliõpilane, puutusin kokku paljude meditsiiniliste erialade ja karjäärivõimalustega. Arvan, et see oli osalt juhuste koosmäng, kuid mind tõmbas ka perearstindus, mis sobis kokku minu huviga inimsuhete vastu. Mind kasvatati peaaegu intuitiivse arusaamaga, et haigus on palju enamat kui kehaline probleem. Nägin niisugust suhtumist kõikjal enda ümber,“ räägib Anna.
Juba varakult aktiivne rahvusvahelisel tasandil
Anna valiti Norra Arstide Kolleegiumi juhatusse 1993. aastal, vaid mõni aasta pärast kliinilise tööga alustamist. Peagi sai temast kolleegiumi esimees, mis viis ta Põhjamaade koostöö juurde ajal, mil selle ametlikud struktuurid olid alles kujunemas.
Annal on olnud juhtiv roll ajakirja Scandinavian Journal of Primary Health Care ja Põhjamaade kongresside omandisuhete ametlikul vormistamisel. Kongressid toimuvad vaheldumisi viies Põhjamaa riigis. Ta oli ka Põhjamaade Perearstide Föderatsiooni esimene president. Tema eesmärk on olnud tagada, et perearstid säilitaksid iseseisvuse ja kontrolli oma erialase arengu üle, mitte ei laseks seda määratleda välistel osapooltel. Põhjamaade koostöö kaudu jõudis ta ka maailma perearstide organisatsiooni WONCA. Ta töötas WONCA Euroopa asepresidendina ja hiljem presidendina ning valiti 2018. aastal WONCA ülemaailmseks presidendiks.
Anna selgitab: „Sellel tegevusel on kaks peamist ajendit. Esiteks olen ma uudishimulik inimene ning leian, et väikesed riigid nagu minu oma (Norra) kipuvad olema paljuski sissepoole vaatavad. Mind kasvatati aga teadmisega, et oleme osa suuremast tervikust. Teiseks usun, et on väga oluline – ka rahuloomise perspektiivist – tagada, et erialased ja rahvusvahelised võrgustikud jätkaksid toimimist.“
Alati tegemas ka kliinilist tööd
Anna on kõikide nende aastate jooksul jätkanud kliinilist tööd ehk tööd patsientidega. Ka WONCA presidendina töötas ta ikka arstina ning õpetas tudengeid. Tal on 20% ametikoht Oslo Ülikoolis ning ta on nii tudengite kui ka residentide juhendaja.
„Kliinilise töö säilitamine aitab mul püsida kontaktis päriseluga ning tahan seda soovitada kõigile kolleegidele, eriti noortele arstidele: te peate jääma kliinilise tööga seotuks, sest peremeditsiin on kliiniline eriala. See on oluline ka peremeditsiini huvide eest seismisel ja teadustöös – teie usaldusväärsus sõltub päriselu praktika mõistmisest. Praktika on olnud minu jaoks väga tähtis ja neist kogemustest on olnud korduvalt kasu poliitilistes dialoogides eri tasanditel, nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel, samuti aruteludes teiste erialade kolleegidega. Ma tean, millest räägin, see ei ole ainult teooria.“
Digitaliseerimine kiirendab killustumist ja kaubastumist
Meie, arstid, näeme, et patsientide käitumine on aastate jooksul muutunud, kuid unustame sageli, et muutunud on ka meie enda käitumine. Anna toob välja: „Tuleb mõista, et ühiskonna suundumused peegelduvad alati ka tervishoius, eriti esmatasandil, sest just meie oleme esimene kontakt. Me kohtume elanikkonnaga vahetult. Killustumine on üldine trend, mitte ainult meditsiinis, vaid kogu ühiskonnas. Meditsiinis ei tähenda spetsialiseerumine küll päriselt sama, mis killustumine muudes valdkondades, kuid need käivad käsikäes. Tervishoiuteenuste kommertsialiseerumine on nähtav kogu maailmas ning digitaliseerimine paraku vaid kiirendab neid protsesse. See ei ole ainult patsientide juhitud protsess – me kõik oleme osa ühiskonnast, jagame samu vajadusi ja muutuvaid tarbimisharjumusi. Tulemus on illusioon: kiired lahendused ja usk, et tervist saab saavutada kiirete võtetega.“
Dr Stavdal ütleb, et paraku kulub nüüd suur osa meditsiinitöötajate ajast tervete inimeste tervise „optimeerimisele“. „See on negatiivne trend, mis paneb mind muretsema, sest me arstidena ei näi suutvat sellele vastu seista ega seada esikohale neid, kellel on kõige suurem vajadus.“ See kajastub ka meditsiinilises kirjanduses: viimase kolme-nelja aastakümne jooksul on hüppeliselt kasvanud riskantseid sekkumisi käsitlevate publikatsioonide hulk – sekkumine tervete inimeste tervisesse.
Sellele on raske vastu seista, sest ennetust ja riskivat sekkumist aetakse sageli segamini ja käsitletakse samana, isegi arstide poolt. Me ei esita kriitilisi küsimusi: mida tuleks seada esikohale ja millise hinnaga nende arvelt, kes on juba haiged? Samal ajal surutakse tagaplaanile seisundid, mida ei saa kergesti ravida ja mis vajavad pikaajalist, ravisuhtel põhinevat arstlikku tähelepanu ja hoolt. Perearstidel on eriti raske selle eest seista. See nõuab teadlikkuse suurendamist, eriti noorte arstide seas. See ongi peremeditsiini põhiväärtuste projekti Core Values taust ja põhjus, miks ma siin olen.“
Peremeditsiini põhiväärtused on hädavajalikud
Jagasin Annaga lugusid oma viieaastasest tööst nimistuga, tuues näiteid, kuidas järjepidev hool ja ravisuhe on perearstinduse ja esmatasandi arstiabi nurgakivid. Arutasime erinevust teenust pakkuva ja suhet loova tööviisi vahel.
Rääkisime ka Nõukogude Liidu tervishoiusüsteemist ning sellest, kuidas Eesti arstid on paljude aastakümnete järelgi mõnikord endiselt hädas perearstinduse eest seismisega. Anna jaoks on ka Norra tervishoiusüsteemis toimuv südantlõhestav – ollakse valmis loobuma senistest väärtustest ja uskuma kiiretesse lahendustesse ning spetsialistide „seksikasse“ repertuaari. Me teame, et see ei ole kulutõhus ega paranda ka rahvastiku tasandil tervisetulemusi.
Core Values projekt
2023. aastal käivitati dr Stavdali juhtimisel WONCA Core Values projekt. Esimese etapi lõpus avaldati selle kohta raamat. Anna sõnul on peamine eesmärk see, et kolleegid tunneksid, et need väärtused on nende endi omad, ja mõistaksid, mida need tähendavad just nende töös. Kontekst on ülioluline, eriti kuna digitaliseerimine kipub individuaalseid olusid eirama.
Projekti teine etapp keskendub koolitusele ja haridusele. Kui meil on ühised väärtused, siis peame küsima, kas meie väljaõpe on nendega kooskõlas. Käimas on ulatuslik kaardistusprojekt, millele järgneb sügavam uurimine selle kohta, kuidas õppetöö eri kontekstides põhiväärtusi peegeldab.
Ilma tugeva vundamendita muutume pelgalt tehnikuteks
Küsin Annalt, kas Core Values projekti käigus on olnud tema jaoks üllatusi. Ta ütleb, et see töö on kinnitanud seda, mida ta intuitiivselt teadis: perearstindust on suures osas määratlenud suure sissetulekuga läänemaailma riigid ning sageli eeldatakse, et sama mudel sobib kõikjale. Kuid ilma tugeva vundamendita muutuvad praktikud pelgalt tehnikuteks. Aafrikas, Hiinas ja Indias näeb perearstiabi välja teistsugune ning eesmärk on aidata inimestel nende põhimõtete üle mõelda oma tingimustes ja neid rakendada kohalikke olusid arvesse võttes. Tuleb tunnistada, et meditsiini määratlemises on tugev hierarhia. Norra mudelit ei saa lihtsalt eksportida Nigeeriasse või Lõuna-Aasiasse, kus kultuur, süsteemid ja vajadused on erinevad. Sellise üleilmse organisatsiooni nagu WONCA ülesanne on toetada, mitte jutlustada. Parem tervis igas riigis toob kasu kõigile ning esmatasandi arstiabi kättesaadavus inimeste elukohas on turvalisuse ja heaolu seisukohalt hädavajalik. Tervishoid peab olema kohandatud, mitte kujundatud ainult kitsapiirilise tegevuskava põhjal, eriti digitaliseerimise ajastul, kus algoritmid võivad hakata asendama avatud, isikukeskseid küsimusi. Mõned võivad seda seisukohta pidada vananenuks, kuid see on hädavajalik, kui soovime säilitada arstide koolitamise tõelise eesmärgi.
Muutused algavad püramiidi tipust ja toimuvad väga aeglaselt
Räägime vastureaktsioonidest digitaliseerimisele meditsiinis ja ühiskonnas üldiselt. Anna lisab, et sotsioloogina teab ta, et kõik tõelised ja püsivad muutused algavad ühiskonna tipust ning liiguvad seejärel allapoole. Suitsetamine on hea näide: nii suitsetamisega alustamine kui ka sellest lõpuks loobumine algavad hierarhia tipust.
Kui millegi kõrvalmõjud muutuvad nähtavaks, siis kellel on ressursid selle lõpetamiseks? Alati neil, kes on püramiidi tipus. Mis saab käivitavaks teguriks? Me näeme seda paljudes ühiskondlikes protsessides. „Põhiküsimus on, kas digitaalne tervishoid, nagu me seda nimetame, on taskukohane neile, kes ei saa endale lubada arstide aega? Siin on tegemist riskiga. Poliitikud armastavad digitaliseerimist, sest see näeb atraktiivne välja, on „seksikam“ ja tõesti ka odavam.“
Oleme kitsendanud normaalsuse piire
Räägime psühhiaatrilise abi probleemidest ja tunnistame, et kättesaadavus on tõsine probleem, kuid sama oluline on keel, mida kasutame. Anna selgitab: „See ei ole küsimus eesti või norra keelest, vaid keelest üldiselt, eriti diagnostilisest keelest, ja eeskätt psühhiaatrilisest diagnostilisest keelest, mis on imbunud igapäevaellu. Kitsendame üha rohkem selle piire, mida peetakse normaalseks. Lastele on mõju veelgi tõsisem, sest sageli tuntakse seda sildistamisena, mis võib mõjutada nende kujunevat identiteeti. See on suur probleem kõigis riikides või vähemalt lääneriikides.“
Arsti enesehool on ülimalt oluline
Dr Stavdali sõnul ütleb ta alati tudengitele ja residentidele: „Selleks, et olla hea perearst, peate elama täisväärtuslikku elu. Teil on vaja kogemusi, silmaringi avardamist ja inspiratsiooni kirjandusest, kunstist või lihtsalt elust endast. Vigade tegemine on osa teekonnast, kuid selleks peab olema julgust astuda välja oma mugavustsoonist. Olen näinud kolleege kordamas samu vigu aastakümneid. Nende äratundmiseks ja parandamiseks tuleb vaadata iseennast läbi teiste silmade. Seepärast on erialane enesetäiendamine ja kolleegidevahelised projektid nii olulised – need toetavad sind isiklikult ja professionaalselt, andes võimaluse küsida: kuidas meil läheb?“
Nagu Anna juba mainis, kuulub enesehoiu hulka ka liikumine, ta tunneb, et see on hädavajalik. Enese vajaduste mõistmine on ülioluline selleks, et olla hea perearst. Hoolimata aastatepikkusest pingelisest ajakavast teeb Anna iga päev trenni, vähemalt 30 minutit. See aitab selgitada mõtteid ja säilitada intensiivset keskendumist, mida on vaja patsientide vastuvõtmiseks. Sama oluline on ka muu tegevus: teater, kino, kontserdid ja tants pakuvad vaheldust ja tasakaalu. Mõnikord on Anna töötanud 200% koormusega 100% asemel, kuid need tegevused aitavad läbipõlemist ennetada ja elu rikastada. Enesehool nõuab prioriteetide seadmist, kuid see on hädavajalik, et säilitada pikk ja tähendusrikas tööpraktika.
Kolleegide julgustamine
Arutame vajadust vahelduse järele igapäevatöös ja seda, kui palju me mõlemad naudime rahvusvahelisi kohtumisi. Kuid inimesed on erinevad ning kõigil ei ole lihtne olla aktiivne. „Edasiminek toimub sageli samm-sammult. Peaksime julgustama kolleege võtma endale õpetamisülesandeid, osalema konverentsidel või omandama uusi kogemusi. Minu vaatenurgast on oluline pakkuda võimalusi, olgu see inimeste toomine Norrasse või kogemuste jagamine teiste perearstikeskustega. Isegi väikesed „kogemusetilgad“ võivad osutuda väga kasulikuks.“
Anna rõhutab ka, et oluline on mõtestada oma tegevust nii isiklikul kui ka organisatsioonilisel tasandil. Eriti Euroopas, mis on olnud noorte arstide võrgustiku arendamise eestvedaja – väidetavalt suurim, professionaalseim, kaasavaim –, aga ma küsin sageli: kui kaasav tegelikult? Kuidas tagate mitmekesisuse väljaspool omaenda tajupiire? See on väljakutse kõigile organisatsioonidele ning valdkond, millega peame jätkuvalt tegelema.
Praktika, õpetamine, meedias arvamuse avaldamine ja kogemuste jagamine – need kõik on viisid teisi kaasata. Sealjuures ei pea alati olema kõige targem, vaid tuleks olla ehe. Kiiret lahendust ei ole, kuid kogemuste jagamine võimaldab kolleegidel üksteisega samastuda.
„Minu kogemuse kohaselt on eri piirkondade töötubades olnud kõige rahuldustpakkuvamad hetked need, kui keegi võtab mõne arusaama tõeliselt omaks, näiteks hakkab mõistma järjepideva enesehoole tähendust. Nii toimubki tõeline õppimine.“
Intervjuu ilmus 2026 veebruari Perearstis.