Triinu-Mari Ots
Eesti Perearstide Seltsi juhatuse liige
Maailma perearstide organisatsiooni WONCA tänavune perearstide päeva teema toob taas fookusesse digitaalsed lahendused ja paneb paratamatult mõtlema sellele, kui palju on meie töö viimase paarikümne aastaga muutunud.
Perearstisüsteemi algusaastatel tehti Eestis suur osa tööst veel paberil ning kõige uuenduslikum tehniline lahendus oli nõelprinter, mis võimaldas välja trükkida kolmekordset retsepti. Juba siis oli arusaadav, et arsti aeg on väärtuslik ressurss ning oluline on iga lahendus, mis aitab seda säästa ja suunata sinna, kus seda kõige rohkem vaja on.
Praeguseks on meie töö muutunud kordades mitmetahulisemaks. Peale selle, et perearst peab teadma kõike oma erialast, peab ta olema lisaks veel ka psühholoog, vahel sotsiaaltöötaja, vahel kriisinõustaja. Me tegeleme krooniliste haiguste juhtimisega, ennetustööga, vaimse tervise muredega, kiiresti muutuvate ravijuhenditega, järjest keerukamate raviskeemidega ning patsientidega, kes jõuavad vastuvõtule sageli juba oma uuringute, internetiotsingute ja kindlate ootustega. See kõik nõuab teadmisi, aga ka oskust neid teadmisi õigel hetkel õigesti kasutada.
Selles maailmas ei ole digilahendused luksus ega moesõna, vaid praktiline tööriist. Me võtame juba endastmõistetavalt, et retseptikeskus annab koostoimete hoiatusi, otsustustugi tuletab meelde kriitilisi väärtusi ja vajalikke ravimeid. Digitaalsed pöördumised, e-konsultatsioonid, kaugvastuvõtud, AI-põhine transkriptsioon – need ei ole arsti asendajad, vaid targad abivahendid targale arstile. Kui tehnoloogia aitab meil vähendada rutiinset haldustööd, jääb rohkem aega sellele, mille jaoks arst tegelikult olemas on: mõtlemiseks, otsustamiseks ja inimese kuulamiseks.
Mõistetavalt tekitavad muutused patsientides vahel segadust. „Ma olen ju alati saanud oma perearstiga telefoni teel otse rääkida!“ on lause, mida kuuleme sageli. Aga kui minna ajas veel veidi tagasi, siis oli aeg, kus arsti järele sõideti hobusega – küllap tundus ka telefon omal ajal liigse uuendusena. Maailm muutub ja meditsiin koos sellega. Meie ülesanne ei ole muutusi karta, vaid neid mõtestada ja kasutada nii, et sellest sünniks päriselt parem ravi.
Samas ei saa ka kõige arenenumal digiajastul üle ega ümber arstikunstist. Perearst ei ole algoritm ega teenusepakkuja ekraani taga. Hea perearst töötab lisaks teadmistele ka kogemust, intuitsiooni ja suhteid arvestades. Mõnikord ei ütle diagnoosi ära mitte ükski analüüs ega küsimustik, vaid pilk patsiendile, varasemate kohtumiste mälu või tunne, et midagi ei klapi. Seda arsti tunnetust, arstikunsti ei asenda ükski süsteem.
Ka arsti-patsiendi suhe ise vajab hoidmist. Hea ravi ei sünni ühe poole pingutusest. Patsient ootab kuulamist, selgust ja usaldust; arst vajab omakorda avatust, koostööd ja valmisolekut vastutust jagada. Me eeldame, et andes inimestele teadmised ja tööriistad, võtavad nad oma tervise eest ka ise vastutuse.
Peremeditsiini tugevus on alati olnud järjepidevus. Meil on teadmine, et inimene ei ole vaid see üks haigus, vaid tervik koos oma ajalooga, uskumustega ja kogemustega. Selle terviklikkuse ja järjepidevuse hoidmine on järjest kiiremas ja infoküllasemas maailmas võib-olla meie suurim proovikivi.
Perearsti töö ei ole kunagi olnud lihtne, aga olen täiesti kindel, et see on jätkuvalt üks meditsiini kõige sisukamaid ja tähenduslikumaid rolle. Meie teadmiste laius, oskus taluda määramatust ja võime näha inimest tervikuna on väärtus, mida ei saa digitaliseerida, kuid mida saab digilahendustega toetada.
Parim, mida me teha saame, on olla muutustega kursis, võtta neist vastu kõik, mis aitab meie tööd päriselt paremaks muuta, ja samal ajal hoida alles see, mis peremeditsiinis on kõige olulisem: mõtlev arst, usaldav suhe ja inimene selle kõige keskel.