Triinu-Mari Ots, Laagri tervisekeskuse perearst ja perearstide seltsi juhatuse liige
Kas Eesti vaimse tervise abi süsteem vajab muutusi? Kindlasti. Perearstina näen iga päev, kui hädasti neid muutusi vaja on. Kas järgmisest aastast kehtima hakkav kohustuslik e-konsultatsioon lahendab patsientide jaoks probleemi? Ei, kui selleks ajaks puudub terviklik süsteem.
Kirjeldan vaimse tervise abi ühe hästi toimiva tervisekeskuse vaatenurgast, kus ministri hinnangu põhjal ei peaks uue eelnõu kohaselt mitte midagi muutuma.
Meie keskuses töötab kaks vaimse tervise õde. Meil on kliiniline psühholoog. Meie nimistud on suured, kuid iga nimistu kohta on keskmiselt 1,4 arsti. Oleme psühhiaatritele teinud e-konsultatsioone pea ainukese suunamisviisina juba viis aastat. Me ei ole jätnud ühtegi inimest vastu võtmata. Me ei ole jätnud ühtegi inimest abita. Selle nimel venivad arstide tööpäevad sageli kümnetunniseks. Ometi tunnen ma iga päev, et ka meie patsiendid jäävad hätta.
Mitte sellepärast, et perearstid ei tahaks aidata. Põhjus pole ka selles, et psühhiaatrid ei taha aidata. Patsientidel on keeruline sellepärast, et vaimse tervise abi ei saa taandada ainult kahele süsteemile: perearstile ja psühhiaatrile.
Näiteks vajas üks meie 11-aastane neuroarengulise häirega noor patsient kolme (!) e-konsultatsiooni erinevatesse kohtadesse, et abi saada. Kõik vastasid, et jah, tõenäoliselt on tegu autismispektrihäirega, aga neil pole ressurssi, et uurida. Alles kolmas psühhiaatriteenuse pakkuja võttis lapse üle – ja ka siis pidi esmase pöördumise eest pere ise maksma.
Praegu liigubki inimene vaimse tervise murega sageli nende kahe süsteemi – perearsti ja psühhiaatri – vahel edasi-tagasi. Perearst hindab olukorda, teeb vajaduse korral e-konsultatsiooni. Psühhiaater võtab seejärel patsiendi üle või annab soovitused perearstile. Kuid väga sageli ei vajagi inimene esmajärjekorras ei perearsti ega psühhiaatrit.
Ta vajab teraapiat, leinanõustamist või pereteraapiat, vajab tuge kroonilise ärevusega toimetulekuks. Talle on vaja abi ja õpetust, kuidas tulla toime neuroarengulise eripäraga lapse vanemana või kuidas elada tähelepanuhäire, autismispektrihäire või kroonilise meeleoluhäirega pikemas perspektiivis.
Vaimse tervise häired ei ole enamasti nagu kopsupõletik, mille ravime välja ja asi on lõpetatud. Väga paljud inimesed vajavad pikaajalist tuge, oskusi ja kohanemist. Nad vajavad spetsialiste, kes mitte ainult ei diagnoosi ega ravi, vaid õpetavad nende häiretega elama.
Võib-olla peitub siin ka üks sügavam kultuuriline põhjus, miks ootame lahendusi eelkõige arstidelt. Eesti keeles räägime ju arstiabist. Juba see sõna suunab mõtte sellele, et abi tuleb arstilt ning et tervisemure lahendus asub arsti kabinetis. Kuid eriti vaimse tervise puhul ei sünni abi ainult diagnoosist ega retseptist. Abi võivad pakkuda terapeudid, nõustajad, tugigrupid, õpetajad, sotsiaaltöötajad ja lähedased. Kui kogu süsteem keskendub arstile, siis pole ehk ime, et oleme ühiskonnana nii arstiusku ning ootame arstidelt ka nende probleemide lahendamist, mille jaoks on tegelikult vaja palju laiemat tugivõrgustikku.
Kes õpetab inimesele, miks uni on oluline? Kes aitab tal loobuda alkoholist, millega ta oma ärevust leevendada püüab? Kes toetab perekonda, kus kasvab arengulise erivajadusega laps? Kes aitab noorel õppida toime tulema tähelepanuhäire või autismiga?
Need ei ole küsimused, mille lahendamiseks piisab arstivisiidist.
E-konsultatsioon võimaldab mul saata inimese psühhiaatri hinnangut saama. Kuid e-konsultatsioon ei võimalda mul saata inimest pereteraapiasse, loovteraapiasse, kogukondlikku tugisüsteemi või riiklikult rahastatud pikaajalisse nõustamisse, sest neid võimalusi kas ei ole olemas või ei ole need inimesele kättesaadavad.
Sageli saamegi psühhiaatrilt vastuse, et patsient vajab teraapiat.
Minu järgmine küsimus on: kuhu ma ta suunan? Kes seda teraapiat osutab? Kui pikk on järjekord? Kes selle eest maksab? Liiga sageli on aus vastus, et inimene peab abi otsima erasüsteemist ja selle ise kinni maksma. Seetõttu ei ole küsimus selles, kas muutusi on vaja. Muidugi on vaja. Küsimus on selles, millised muutused päriselt parandavad abi kättesaadavust.
Psühhiaatria e-konsultatsiooni kohustuslikuks muutmisega sotsiaalministeeriumi poolt ei tule süsteemi juurde ühtegi uut psühhiaatrit. Alates 1. jaanuarist 2027 ei teki juurde terapeute. Samuti ei teki juurde pereteraapia võimalusi ega kogukondlikke tugiteenuseid.
Kui inimesele öeldakse, et vaimse tervise abi saamiseks tuleb pöörduda perearsti poole, kes teeb e-konsultatsiooni, siis suureneb surve just sellele süsteemile, mis juba täna töötab oma võimete piiril. Ministri tagasisidest jäi eriliselt kõlama mõte, et nende perearstide jaoks, kes juba praegu töötavad kvaliteetselt ja oma pädevuse piires, ei muutu midagi. Millel see hinnang põhineb? Millised uuringud või analüüsid näitavad, et töömaht ei kasva?
Kui kõikidele inimestele antakse teada, et vaimse tervise murega tuleb pöörduda perearsti poole, siis kuidas saab väita, et midagi ei muutu? Kas see tähendab, et need patsiendid, kes seni ei ole vajalikku abi saanud, ei saa seda ka edaspidi?
Need on küsimused, millele tervishoiukorraldus peab vastama. Perearstid ei ole öelnud, et muutusi pole vaja. Muutused peavad aga olema osa terviklikust süsteemist.
Vajame astmelist vaimse tervise abi, kus inimene ei pea iga murega jõudma arsti kabinetti. Niisuguses süsteemis pakuvad lisaks arstidele ja vaimse tervise õdedele abi ka psühholoogid, terapeudid, nõustajad, koolide tugispetsialistid ja kogukondlikud teenuseosutajad. Oluline on, et inimene saaks õigel ajal õiget abi, mitte ainult suunamist järgmisse järjekorda. Me mõistame, et teenuste ülesehitus võtab aega, kuid seda tuleb alustada õigest otsast.
Kõige hapramas seisundis inimeste jõudmine kiiresti spetsialisti juurde on eesmärk, millega on nõus iga perearst Eestis. Küsimus on selles, kuidas seda eesmärki saavutada. See ei ole enam arstide ega perearstide seltsi küsimus. See on tervishoiukorralduslik ülesanne, mille eest vastutab riik.