Ruth Kalda, Tartu Ülikooli peremeditsiini professor
Eesti tervishoius on häid uudiseid. Äsja tegid noored arstid oma valiku ja täna saab öelda, et residentuuri valib järjest rohkem tulevasi perearste. See on selge märk, et peremeditsiini nähakse tähendusliku, mitmekesise ja tulevikku suunatud erialana.
Perearstide puudust see aga kohe ei lahenda. Vastupidi – vajadus uute perearstide järele on jätkuvalt suurem, kui tänane väljaõpe suudab katta, ning lähiaastatel ei suuda me veel täielikult korvata pensioniikka jõudvate perearstide lahkumist. Küll aga annab praegune suundumus põhjust optimismiks. Kui veel viis aastat tagasi räägiti peamiselt sellest, kuidas noored arstid peremeditsiini ei vali, siis täna näeme vastupidist: üha enam noori soovib oma tuleviku siduda just peremeditsiiniga. Sel aastal esitati 47 sooviavaldust 45-le kohale. Mõlemad arvud on suurimad, mida seni nähtud.
Perearstid on meeskonnamängijad
Mis teeb peremeditsiini eriala noorte jaoks atraktiivseks? Vastus ei peitu ainult eriala mitmekesisuses või võimaluses kujundada pikaajalisi suhteid patsientidega. Üha olulisemaks on muutunud töökultuur. Peremeditsiin on olemuselt meeskondlik eriala, pakkudes midagi, mida tänapäeva noored arstid üha enam väärtustavad: võimalust töötada inimesega tervikuna, kujundada pikaajalisi suhteid patsientide ja peredega ning teha tööd, mille mõju ulatub kaugele üksikust vastuvõtust.
Tervishoid on viimastel kümnenditel muutunud järjest keerukamaks. Elanikkond vananeb, krooniliste haiguste osakaal kasvab ning üha sagedamini põimuvad inimese tervisemured vaimse tervise, sotsiaalsete probleemide ja elukorralduslike raskustega. Selliste väljakutsetega ei tule toime ükski spetsialist üksi. Ka rahvusvaheline kogemus näitab, et kvaliteetne esmatasandi tervishoid saab toimida vaid hästi toimivate meeskondade toel. Just siin peitubki peremeditsiini tugevus. Perearst ei tööta üksi. Kaasaegses perearstikeskuses sünnivad parimad lahendused koostöös pereõdede, vaimse tervise spetsialistide, füsioterapeutide, ämmaemandate, kliiniliste assistentide ja veel mitmete teiste professionaalidega. Igaühel on oma pädevus, vastutus ja roll, kuid eesmärk on ühine – pakkuda inimesele terviklikku ja järjepidevat abi. Meeskonnatöö ei tähenda üksnes ülesannete jagamist, vaid ühiste väärtuste, vastastikuse usalduse ja ühise vastutuse kandmist. Võib-olla just seetõttu kõnetab peremeditsiin tänaseid noori arste sedavõrd tugevalt.
Kuulamisoskus on üha enam hinnas
Noor põlvkond ei otsi rangelt hierarhilisi töömudeleid. Eelistatakse töökeskkonda, kus erinevate erialade esindajaid kuulatakse, teadmisi jagatakse ning otsuseid tehakse koostöös. Peremeditsiinis on selline kultuur olnud loomulik osa eriala identiteedist juba aastaid. Siin ei ole tähtsaim mitte ametinimetus, vaid ühine eesmärk ja patsiendi heaolu. See väärtuspõhine lähenemine muudab eriala atraktiivseks ka laiemas plaanis. Peremeditsiin võimaldab näha inimest tema tegelikus elukontekstis – perekonnas, kogukonnas ja kogu tema elukaare jooksul.
Kasvav huvi peremeditsiini vastu on märk sügavamast muutusest. Noored arstid väärtustavad üha enam koostööd, tähenduslikku tööd ja patsiendikeskset lähenemist. Need on väärtused, millele kogu kaasaegne tervishoid peaks toetuma. Võib-olla peitubki just siin vastus küsimusele, miks peremeditsiin on täna noorte arstide seas populaarsem kui kunagi varem. Peremeditsiin ei ole lihtsalt eriala, see on mõtteviis, väärtusruum ja koostöökultuur, mille keskmes on inimene. Peremeditsiini arst-resident Hanna Rimm ütles hiljutises intervjuus ajakirjale Perearst, et kuigi perearste peetakse meditsiini eesliiniks, jääb suur osa tehtavast tööst avalikkusele nähtamatuks. Lisaks vastuvõtule täidavad tema tööpäevi nõustamine, otsuste kaalumine, paberitöö, kaugkontaktid. Ta usub, et noore arsti suurim tugevus on uudishimu ning soov leida patsiendile parim tõenduspõhine lahendus. Seega läheb enamik noori eriala valides täitma oma unistust ja tervishoiukorraldus peab seda hoidma ning toetama.
Kui soovime, et tänased residendid võtaksid üha enam tulevikus üle patsientide nimistuid ja looksid uusi perearstipraksiseid, peame mõtlema ka sellele, kuidas muuta see samm võimalikult sujuvaks. Noore perearsti jaoks ei ole väljakutseks üksnes kliiniline töö. Sageli tunduvad keerukad administratiivsed nõuded, bürokraatia ning praksise juhtimisega seotud kohustused sama suure väljakutsena kui patsienditöö ise. Vähem bürokraatiat, lihtsamad võimalused praksisega alustamiseks ning tugevam süsteemne ja administratiivne tugi alustavatele noortele perearstidele aitavad eriala populaarsust veelgi kasvatada.