Piret Rospu kirjutab sotsiaalmeedia postituses, miks ei tohiks valget kitlit kasutada uhhuunduse müümiseks.
Miljon krooni. Umbes nii palju maksis vanasti ühe arsti koolitamine. Alg-, põhi- ja keskharidus välja, elamiskulud välja, ainuüksi arstiõppe maksumus. Riiklik koolitustellimus, raha meie kõigi taskust, et meil oleks tulevikus ka arste. Täna ilmselt maksab see juba rohkem, ainult et me ei loe enam ammu kroone, hoopis eurosid. Ja ma tean, et see on lollakas nii mõelda, aga minu arust ülikoolist väljunud arstiressurss on nagu ikkagi natuke meie kõigi oma.
Ma ei mõtle päris nii, nagu Anne Kleinberg oma lege intervjuus ütles, et "Ma olen justkui ühiskonna omand, mida ma tegelikult ju pole. Mul on ikka oma elu ka", aga vähemalt mõistlikus koguses, normaalsete töötundide ulatuses, haigus- ja lapsepäevad maha, me ju ikka võiksime eeldada, et arstiks õppinud inimesed hakkavad hoolt kandma meie laste tervise, vanaemade diabeedi ja hüpertensiooni, vanaisade eesnäärmevähi ja muude inimesi elu jooksul tabavate tervisevajaduste eest.
Ja siis ma ei saa aru, mis nüüd järsku toimub. Noored inimesed eeldatavasti lähevad ju arstiks õppima soovist inimesi aidata, elus midagi head teha, oma briljantsetele ajudele väljakutseid ja elukestvat arengut pakkuda. Kus see osade jaoks muutub? Täna ma loen, et meil on noor kohe-kohe verisulis arstiks saav inimene, kes arstikitlit kandes haiglaosakonnas tööd tehes samal ajal internetis müüb võluvett ja vilistab julgelt uhhuunduse koeravilet "ei saa kõigest veel päris avalikult rääkida". Ja siis on meil samal kursusel noor kohe-kohe arstiteaduskonda lõpetamas inimene, kes juba on erakliiniku kirjas kui "ennetava meditsiini arst", mis tõlkes tähendab ebavajalike tervishoiulaadsete meelelahutustoodete müügimees.
Kas vahepeal on midagi muutunud? Kas täna õpetatakse ülikoolis, et "mingeid aineid üle või puudu" on haiguste põhjus või on see siiski analüüside ja vitamiinipreparaatide müügimeeste stamplause, mis tavaelanikkonna leksikasse massiliselt imbunud? Kas täna enam ei õpetata, et komplekshaigused tekivad geenide ja keskkonna koosmõjus ja lihtsaid lahendusi pole, vaid tegelema peab inimeste terviseteadlikkusega, tervislikke valikuid soosiva keskkonna loomisega, sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamisega, mis kõik panustab inimeste tervisesse? Mis hetkel muutub briljantse ajuga inimesi aidata tahtev inimene kalestunud valges kitlis vitamiinimüügimeheks? Mis hetkel otsustab noor inimene, et teda ei huvita sapikivid, vähi sihtmärkravi, interventsioonkardioloogia, insuldi primaarne ja sekundaarne preventsioon, vaid lihtsam on müüa üleliigse raha ja vaba aja käes igavlevatele inimestele meditsiinilise butafooriaga kaunistatud tervishoiuteenuselaadset meelelahutust? Ja no v-o ma teen noortele ülekohut, meil on ridamisi mitte enam nii noori arste, keda sama kriitika puudutab.
Jah, ma olen peast perearst ja radikaliseerunud uhhuuvastane, meditsiinist läbi imbunud ja kõike muud maailma vaatan läbi selle kaleidoskoobi, aga ma ei ole kaotanud kannikeselõhna (igiandeka Le Vallikivi metafoor) selles, et saan järjepidevalt olla kaaslaseks paljude inimeste terviseteekondadel. Läbipõlemise piiril balansseerides püüan ikka olla suunanäitajaks inimeste tervisevalikutes nii hästi-halvasti kui oskan ja minu meelest on see töö väärtuslik ja huvitav ja annab palju tagasi ja on loomulikult väga palju kujundanud minu maailmavaadet. Ja mulle ei mahu pähe, kuidas teised miljonikrooniste ajudega inimesed arstitööd teha ei taha. Ja mulle üldse ei mahu pähe, kuidas nendel samadel miljonikrooniste ajudega inimestel pole häbi oma valget kitlit uhhuunduse ja predatory wellnessi müümiseks kasutada